Ka sallivuslane saab olla salliv? Ega vist ei saa…

Kui president Kaljulaidi hakkasid ümbritsema kleitides ja seelikutes mehed, hakkas pihta ka kange sooneutraalse riietumise reklaam. Sotsiaalmeedias levitati arvukalt moepilte, millel mehed olid naiseriietes, kõrgete kontsade ja samas habemega – see pidi olema tulevik.

Juba siis küsisid kommentaatorid, et kas see hakkab kord kohustuslik olema? Riietuse kohustust ei hakka ju demokraatlik Lääne ühiskond ometi peale sundima, vaieldi vastu. Aga võib selles nii kindel olla?

99,99 protsenti võib kindel olla, et kui praegused vasakliberaalid kõiges oma tahtmise saavad, siis see kohustus tuleb. Sest kujutage ette, et osa ühiskonnast, see konservatiivsem, jääb teadlikult ja väljakutsuvalt truuks senisele riietusstiilile – lipsustatud, ülikondades ja läikivates kingades mehed ning naiselik-seksikate tualettidega, pikkade liibuvate kleitidega naised kõrvuti kogu selle kambaga, kus annab nii riietumise kui muu väljanägemise järgi mõistatada, mis soost inimesega tegu on.

Kui tänavapildis ja muidu avalikus ruumis hakkavad need kaks kõrvuti kontrasti pakkuma, siis ei anna see kohe kindlasti vasakliberaalsetele “progressivistidele” rahu ja algab maruline rünnak nende “mahajäänute” pihta – revolutsionäärid ei saaks kunagi rahulikult magada, enne kui sõnakuulmatud on sooneutraalselt riides.

Või kujutagem ette, et homoseksualistid ning traditsionaalse pere toetajad saavad võrdsuse – igaüks võib abielluda ja võimaluste piires pere luua. Homod peavad uhkeid homopulmi ja traditsionalistid endiseid mehe-naise abiellumisi, kusjuures mõlemad rõhuvad oma suunitlusele. Heteropulmas on mees ja naine, abielutõotused, lasteootus toonekure kujul, isamees, pruutneitsid, pärja mahamängimine vallalistele naistele – ühesõnaga meeste-naiste maailm.

Kas geiagenda jääb sellega rahule, et kusagil toimub ilus heterosuhte pidupäev, ilma et selles oleks grammigi geisid? Ei, päris kindlasti ei jää nad rahule, see on nende jaoks geisuhte üle naermine, diskrimineerimine ja ahistamine, sest nemad ei saa seal särada. Mehe ja naise suhet alandatakse juba praegu ja kui geid pääsevad ühiskonda juhtima, tehakse kõik, et heterosuhe põrmu tallata.

Või kujutagem ette, et liberaalidel õnnestub Eesti avatuks teha ja lasta siia kogu Kolmas maailm. Kui siis eestlased rõhuksid oma ÜRO-s paika pandud põlisrahva õigustele ja saaks multikulti-Eestis rajada põlisrahva reservaadid, nagu Ameerika indiaanlastel on – kas siis kogu see maailma mööda tormav kamp jääks rahule, et kuskil on piirkonnad, milles eestlased elavad omatahtsi, et oma keelt ja kultuuri hoida? Ei, päris kindlasti tormaks see kamp osa saama ka reservaatide rahulikust elust ja hävitaks selle.

Üks kommentaator pakkus kord välja variandi, et kuna maakera kliima soojeneb, siis võiks valged heteroseksuaalsed inimesed, kes ei soovi liberalismihullusega kaasa minna, osta kusagil Kanadas või Venemaal suure inimtühja maatüki ja luua sinna oma kogukond (riik), kus maksaks tõesti ainult traditsioonilised väärtused. Kuna see oleks teadlik eraldumine oma kulul oma maatükil, siis paneks uus kogukond teadlikult paika, et sinna ei tule geid ega teiste rasside esindajad – see õigus peaks ju ikka olema.

Samas oli tema küsimuseks pigem see, et kas liberaalne maailm lubaks sellisel kogukonnal eksisteerida, ilma et neilt nõutaks “rassismi, kseno- ja homofoobia” lõpetamist. Ja pakkus ise tulemuse – ega ikka ei lubaks küll.

Kogu vasakliberaalne maailm on liiga revolutsiooniline ja sallimatu, et lubada kellelgil neist erineda. Nii et juba praegu on õige see hullus tagasi tõrjuda – kui annad sõrme, võtab ta ka käe.