Kas ukraina ja eesti kultuur kohtudes täiendavad või lahjendavad teineteist?

Pühapäeval oli Anu Välba autorisaates Eestis elav ukraina muusik Ruslan Trochynskyi oma tütrega – kusjuures viimane tundus oma emapoolsest eesti päritolust hoolimata kohati ukrainlannana.

Multikultuurlased oigavad rahulolust – on ju lõputult tore, kui noor tütarlaps räägib puhtalt nii ukraina kui eesti keelt ja laulab mõlemad rahva laule.

Ja ongi tore. Multikultuursust toetavate inimeste jaoks. Rahvuskultuuride hoidjate, olgu siis eesti või ukraina poolelt, tekib rida küsimusi.

Kas mitmerahvuseliste perede lapsed suudavad samaväärselt arendada mõlemat kultuuri või kalduvad pigem ühe poole? Kas seesama väga ilusasti ukraina keeles laulev neiu leiab oma tihedas noore inimese elus aega ka eesti laulu jaoks? Või kui ta pühendab ennast mõlemale, siis kas saab kumbki kultuur piisavalt tähelepanu, et seda täies ilus edasi kanda? Kas ei teki mitte ukraina-eesti segakultuur ehk subkultuur?

Kindlasti leiavad paljud, et selline arutelu on üle pingutatud ning iga kultuur saab ja peabki saama mõjutusi ka kõrvalt. Aga siis tekib jällegi küsimus, et kes kannab edasi võimalikult puutumatut iidset rahvuskultuuri – subkultuur on ju uus nähtus, aga inimesed tahavad ju ka tulevikus teada, milline oli algne vanavanemate kultuur.

Kui põimida mulgi muster vöösse koos ukraina Zaporižžja mustriga, siis saab kahtlemata väga ilusa mustri, kuid see ei ole enam ei algne eesti ega ukraina muster, vaid midagi uut, mis ei anna täit aimu vanadest mustritest. Kui seda uut põimingut näidata asjast teadmatutele eestlastele ja ukrainlastele, kas nad ikka tunnevad ära oma rahvusliku tausta?

Kahe kultuuri ühinemine kaherahvuslikes peredes pole midagi halba, kuid fakt on see, et mõlema kultuuri edasikandmine neis peredes pole kerge. Ehtne rahvuskultuur kandub edasi ikka võimalikult monokultuurilises keskkonnas. Kuigi keegi soovib multikultuursust, siis pole kõigel sellel muidugi mingit tähtsust – tähtis on see neile, kes muretsevad oma rahvuskultuuri pärast.

Seega jääb tõeliste rahvuskultuuride edasikandmine nii ukrainlaste kui eestlaste puhul ikkagi monorahvusliku keskkonna teha. Mitmerahvuselistes peredes tehakse seda samuti ja südamega, aga jaotatud süda kuulub kahele – tekkiv subkultuur võib olla lahe ja elujõuline, aga seda, mida tegid meie vaaremad ja -isad vanasti, see enam nii täpselt edasi ei anna kui iseseisvalt arenev kultuur.

Mis aga puutub Ruslan Trochynskyisse, siis tema on Eesti 200 liige – ja seal küll rahvuskultuuride säilimisele ei mõelda, vaid ühte patta lendavad nii eesti, ukraina, bantu kui ka araabia kultuurid.