05.06.2022
Kersti Kaljulaidi suur unistus on täitunud: ta jälle väntas pedaale ja võitis omaealiste jalgrattamaratoni.
See innustas teda kohesele poliitilisele aktiivsusele ja ta avaldas täna EPL-is südantlõhestava loo „Kersti Kaljulaid: kui üdini eestimeelne Vene kodanik soovib Eesti kodakondsuse saamiseks loobuda Vene omast, siis peab ta minema Venemaale. Aga ta ei julge. Mida teha?“
Küsimus on retooriline. Ärgu kõigepealt sekkugu teise riigi siseasjadesse. Tallinnas ikka veel Venemaa saatkonna nime all tegutsev diskorite gäng „Kobzoni hääl teisest ilmast“ on vene kodanike jaoks ikka lahti, ajagu oma asju seal. Venemaa on täna selline riik nagu ta on justnimelt tänu oma kodanikele ja ka seal lipitsemas käinud lääne riigijuhtidele, KK kaasa arvatud. Ajagu nüüd Vene kodanikud oma kätetööga asju, kui neil pole veel selliseid vägevaid „teeneid Eesti riigi ees“, nagu oli ja kestvalt on Yana Toomil, kes samuti tahtis siin elada ja õppis keelegi ära. Ja nüüd ootab, millal see välja sureb ja vene keelele koha vabastab.
„Sellel nädalal koputas minu büroo uksele Venemaa kodanik,“ kirjutab õhinal Kaljulaid. Aga ei ole siis vaja teha eksitavat reklaami, et tegemist on „presidendi bürooga“ ja eksitada nii oma kui ka teiste riikide uimaseid kodanikke.
Eelmise aasta 28. juunil kohtus ÜRO peasekretär Antonio Guterres Kersti Kaljulaidiga ja nimetas ta järgmiseks kaheks aastaks ÜRO peasekretäri naiste, laste ja noorukite tervise ja heaolu teemade eestkõnelejaks. Aastagi pole läbi.
Aga Kaljulaid „eestkõneleb“ Venemaa kodanike asjus, kelle riik vägistab ja tapab sadu ning röövib orjusesse tuhandeid Ukraina lapsi ja noorukeid. Isegi Angelina Jolie on rünnatud Ukrainas juba käinud, ÜRO „eestkõneleja“ aga muudkui matkab, maratoonitseb ja istub oma büroos nagu ämblik võrgupesas, oodates, et mõni pahaaimamatu venelane sinna sisse jalutab.
Mis riik see on, mis maksab kaljulaididele miljoneid ja jätab lapsed toetusteta ja sõjaväelise kaitseta „rahapuuduse“ tõttu?
Ivan Makarov