07.09.2019
Vilja Kiisler
Tundub, et suvel on viharavi järjekorrad veninud üle mõistuse pikaks ning üks suurimaid abivajajaid Vilja Kiisler pole tänaseni löögile pääsenud ega abi saanud.
Kunagine Äripäeva ajakirjanik, kes ust paugutades tormas mõne aja eest välja Postimehest, maandus septembri alguses Delfisse, mis sobib maailmavaateliselt talle nagu rusikas silmaauku.
Vasakliberaalne häälekandja leidis talle sama formaadi, mida EKRE-t patoloogiliselt vihkav ajakirjanik harrastas ka Postimehes ning ta jätkas sealt, kus suve hakul pooleli jäi.
Esmalt tegi ta semuliku, et mitte öelda pugejaliku videointervjuu Reformierakonna kustuva tähe Kaja Kallasega, edasi võttis ta ette Riigikogu spiikri Henn Põlluaasa.
Üritades siit ja sealt küüsi EKRE ühe juhtivpoliitiku taha saada, see väga ei õnnestunud. Ometi leidis toimetus paar konksu, mille otsa see ründav ja ebaprofessionaalne paskvill lõpuks riputada.
Nõnda tootiski Delfi ühe intervjuu pealt järjest mitu uudisnuppu, mida „kaunistasid“ erinevad kõlavad peakirjad, mis viitasid selgelt Delfi reformierakonnasõbralikkusele ja samal ajal mõistagi ka ajakirjanduslikule kallutatusele.
Mõnitades riigi tähtsuselt teist persooni ei hoitud hagu kokku ning nii tuligi sealt laenguid stiilis, miks Riigikogu esimehe nõunike kabinetist remondi ajaks paar tema eelkäijast sinna jäänud teost ära viidi ning tõlgendati meelevaldselt tsitaate Põlluaasa raamatust sotsidest.
On arusaamatu, miks ei või kunstiharidusega spiiker hinnata kunstiliselt väheväärtuslikuks sealolnud Eesti kunstnike teoseid, mille kohta ka Kiisler ise midagi kosta ei osanud, küll aga guugeldati või uuriti Riigikogu kantseleist järgi, millega täpsemalt tegu, et siis tulla targutama ja parastama.
Kuna halvustav ja ründav suhtumine rahvuskonservatiividesse, seega ka ajakirjandusliku sõltumatuse eiramine, pole ei Delfit ega iseäranis Vilja Kiislerit maha jätnud, siis on ilmselge, et tema saatekülaliste ring jääb ajas üha ahtamaks.
UU