Kes või mis on see “Eesti”, kes ootavat Sharm el-Sheikhist uusi kliimameetmeid?

ERR kirjutab pretensioonika pealkirja “Eesti ootab kliimakohtumiselt kiiremat üleminekut taastuvenergiale” all, et “Eesti huvi ülemaailmsel kliimakohtumisel on, et seni kokkulepitud meetmetes ei tehtaks järeleandmisi ning et kiirendataks ka taastuvenergiale üleminekut.” Kes aga on see abstraktne “Eesti”?

Loost selgub, et nendeks on Eesti kliima- ja energiapoliitika erisaadik Kaja Tael, Eestimaa Looduse Fondi kliimapoliitika ekspert Johanna Maarja Tiik ja keskkonnaminister Madis Kallas. Ehk siis poliitikud ja survegrupid.  Aga Virumaa energeetikud, inimesed, kes tahavad tagasi odavat, oma põlevkivienergeetikal põhinevat elektrit, inimesed, kes ei usu kliimapaanikat (ja neid pole vähe)?

“Meie soov on see, et esiteks ei annaks me kuidagi järele nendes kliimaambitsioonides, mis on siiani olnud. Teiseks see, et nii Euroopa kui ka teised riigid toetaksid nii häälega kui tegudega kiiremat üleminekut taastuvenergiale, olgu see siis päikese- või tuuleenergia. See on kliimakohtumisel meie jaoks peamine!” ütles keskkonnaminister.

See on poliitiline seisukoht, mille vastu on esitatud palju argumente, ennekõike selles, et päike ja tuul ei kata meie energiavajadusi, hetkel olemasolevad tehnoloogiad ei võimalda salvestamist, tuulikud ise on suure keskkonnajalajäljega ja nii edasi.

Kliimameetmete vastu on protestinud mitmed Eesti majandusvaldkonna ettevõtete liidud, kes küll sõnades toetavad rohepööret, kuid lisavad, et praegused meetmed tähendavad nende sektorile kui mitte hukku, siis vähemalt väga raskeid aegu.

Niisiis – kes või mis on see Eesti, kes ootab Sharm el-Sheikhist midagi head, kuigi hüsteeriline kliimavõitlus näib järjekordse sovjetliku kampaaniana ja meetmed novembris kaheksa miljardini küündiva inimkonna suunamisena kiviaega?

Uued Uudised