12.08.2020
Kaja Kallase valu.
Opositsiooni ülesandeks on alati olnud valitsusele pinda käia, aga nii lammutavat ja kaikaid kodarasse loopivat vastasrinda pole veel Eestis nähtud – ilusatest sõnadest hoolimata ei kavatse nad konstruktiivseks opositsiooniks hakata, vaid üritavad iga hinna eest valitsuse lõhki ajada.
Mart Helme suursaadikuaeg ja mõisaga seonduv on juba ammu läbi nämmutatud ja Indrek Tarandki Eesti autuma mehe tiitliga pärjatud, kuigi ikkagi keerutati vana soga üles – ju siis pole opositsioonil enam midagi siseministri vastu paisata.
Rahandusminister Martin Helme ütles juba ammu, et ükspuha millise valiku ta advokaadibüroo osas oleks teinud, ega siis rünnak tulemata oleks jäänud. Uued Uudised lisavad, et kui minister poleks üldse üritanud trahvirahasid Eestile tuua, oleks ilmselt räägitud, et ta ei suuda ega taha riigi eest seista.
Tundub, et opositsioonierakondadel ja neid toetaval peavoolumeedial on lausa meeskonnad, kelle ülesandeks on sorida kõigi Helmede minevikus, et leida sealt miskitki kompromiteerivat, lisaks aga võetakse üksipulgi läbi kõik nende kõned ja esinemised raadios, teles, erakonna üritustel ja avalikel sündmustel – näiteks Mart Helme jutt Saksamaast kui ebakindlast partnerist saadi kätte ühelt konservatiivide ürituselt.
Jääb üle vaid kaasa tunda neile ajakirjanikele, kes peavad läbi kuulama saate “Räägime asjast”, et leida midagi intrigeerivat – esiteks saavad nad kõhulahtisuse konservatiivide poliitiliselt mittekorrektsest jutust, teiseks aga tuleb neil kontekstist välja kistud jutt laimulooks kirjutada.
Aga ega neil midagi selle töö vastu ole – veidi reljeefset soppa ning au ja kuulsus on tagatud, tühja sest ajakirjanikueetikast ja oma heast nimest, peaasi, et “ekreiidid” saaks sopaga üle valatud, miski ikka külge jääb.
Ettekujutlevalt võib eeldada, et kui Martin Helme teatas väljavalitud advokaadibüroo nime, siis ei öeldud ajakirjanikele mitte, et nad lihtsalt uuriks firma tausta, vaid kästi leida midagi kompromiteerivat konkreetse partneri kohta, ja milline töö siis välismeedia arhiivides lahti läks. Preemia sellele, kes kompra leiab!
Ega rahvuskonservatiividki ole sõpradeta, kõrvade ja silmadeta – nii jõuab ka nendeni info, kuidas ühe või teise poliitiku kohta midagi uuritakse, ja sageli soovitakse kõige võikamaid momente leida. Mitte et ekrelased millegagi eksinud oleks, vaid tahetakse tõestada, et nad on lausa korrumpeerunud ja moraalitud kaabakad, keda Eesti pind kandagi ei tohiks.
Kui keegi arvab, et see on vandenõuteooria, siis ei – vandenõud paistavad just opositsiooni poolelt silma. Küll võetakse riburada EKRE ministreid maha, sukeldudes lausa külakooli arhiividesse, et leida lapsepõlves koosmängitud aastad. Või tehakse ajalehtede ühisdessant ühe ministri kodukoha jututubadesse.
Rünnakud tiksuvad sama tuima järjekindlusega – kord ei saavat Henn Põlluaas tööga hakkama, siis loob Mart Helme eraarmeed, siis teeb Martin Helme Brüsselis “vale avalduse”, ja nii edasi, kuni jälle tagasi spiikri juures, edasi jälle Helme-skandaalid… Ega selles midagi uut ole, Kaja Kallas ju vihjas kunagi, et ega nad ei jäta valitsust enne rahule, kui see lagunenud on.
Nii et lotoratas veerema, täringud hüppama, Mang rääkima, ouija laud Helmede patte teispoolsuse abiga välja tooma, ehk siis ennustagem, keda EKRE poliitikutest järgmisena rünnatakse, kes seda teeb ja millise relvaga – Tarand, Kross, Randpere, Ligi…