07.03.2021
Valitsus röövib rahvast, aga tema populaarsus aina kasvab. Pilt on illustratiivne.
“Päris hirm hakkab, naisvalitsejad on meediapildilt kadunud. Enne käisid vähemalt nädalavahetusel suusatamas või telekas,” kirjutatakse täna sotsiaalmeedias.
Peaminister Kaja Kallasest teame, et ta läks eneseisolatsiooni ehk siis põgenes avalikkuse eest minema. President Kaljulaid aga sõidab esmaspäeval Hispaaniasse kahe riigi diplomaatiliste suhete aastapäeva tähistama.
Kui Kaljulaid sai presidendiks ja hiljem Kaja Kallas peaministriks, siis rõõmustati naistevalitsuse üle. Tuleb välja, et pole midagi rõõmustada – nad on kenad ja toredad ainult siis, kui kui riigis kriisi pole.
Naisministrid ei soovi käia ka Riigikogus ees oma haldusala osas vastust andmas, nagu vahetult enne Riigikogus esinemist haigeks jäänud Liina Kersna. Midagi pole kuulda ka sotsiaalkaitseminister Signe Riisalost.
Naised võivad olla head riigivalitsejad, aga selleks peab olema ka kompetentsi, julgust ja tahet. Kahjuks kiidetakse “seelikuvalitsusi” tavaliselt ainult seetõttu, et nad on naised. Vaja on enamat. Kui valitsusvastutus on võetud, ei tohi esimeste raskuste ja kriitikaga urgu pugeda.
Kui praegu oleks veel võimul Jüri Ratase teine valitsus, nõuaks Reformierakond teda juba homme Riigikogu ette koroonakriisi plaanidest ja tegudest aru andma. Ise valitsuses olles aga ollakse pea laiali otsas – isegi pidevatest kriisikoosolekutest pole midagi kuulda.