15.05.2021
Kui maasikaid osta, siis eestimaise käega korjatuid.
“Ees on uus maasikasuvi. Sel aastal tuleb vaadata, mida suhu pista – eestimaine maasikas ei ole paljudele enam prioriteet. Kui osta, siis väiketootjalt, kes korjab saagi kokku oma pere ja sõpradega ning tuleb turule müüma.
Muidugi meeldib mulle omamaine maasikas, kuid põhjust selle eelistamiseks enam pole. Seda enam, et ega ka Poola ja Leedu oma maitselt ja lõhna poolest enam kohalikust erine, kuid on odavam.
Karva ajab endiselt turri kogu see ukrainlaste kiitmine ja eestlaste alavääristamine, mis mullu kõlas. Seda enam, et ainuüksi Tallinn-Väikses on kümmekond ehitusplatsi, mille juurde kogunevad hommikuti kümned ja kümned tööd alustavad ukrainlased – neist möödudes oled nagu Ukrainas.
Põllumajandustootjad räägivad põllule jäävatest maasikatest, aga rahvusmeelsed eestlased on mures selle üle, et Eesti pealinn ja Harjumaa, Ida-Virumaast rääkimata, muutuvad üha venekeelsemaks, ja tänavu oodatakse veel tervelt 32 tuhandet vene keeles suhtlejat juurde.
Kas maasikad kaaluvad üles rahvusriigi ja eesti keele hääbumise? Minu jaoks kindlasti mitte. Seepärast ei eelista ma enam ka eestimaist – kui põllumeestele kõlbab vaid ukrainamaine tööjõud, siis mulle sobib ka poolamaine magusmari. Seda enam, et Eesti suurtootmine ei ole enam “põllupeenralt korjatud”.
Eriti kurjaks ajasid mullu maasikakasvatajate esindajad Elke Lillemets ja Roomet Sõrmus, kes panid oma tööjõumured rahvuskonservatiivide süüks, kes aga ei taha neid mitte pankrotti ajada, vaid muretsevad sellepärast, et eestlased saavad omal maal üha vähem emakeele ja riigikeelega hakkama.
Maasikad pole sel suvel ainus koht, kus tuleb valikuid teha. Juba kõlavad kontserdireklaamid ja piirangute leevendamine lubab loota, et suvepeod ei jää tulemata.
Ja siin jällegi – ma ei lähe ühelegi kontserdile või etendusele, kus esinevad näiteks Andrus Vaarik või Peeter Oja või lauljad, kes lasid täis eestlastele püha laulu “Ei ole üksi ükski maa”. Jah, nad on andekad, aga minu silmis ilkujad, ja ma ei taha rikkuda õhtut ebameeldivate inimeste seltsis. Minu raha jääb neil saamata.
Õnneks on kontserte küllalt ja seal esinevad ka need, kes ei ilgu nende kallal, kes muretsevad eestluse tuleviku pärast. Aga tühiloosungliku “Eelista eestimaist”-aeg on läbi, nüüd eelistame tõesti ainult rahvuslikku ja suuname raha just neile.”
Jüri Kukk