Kuidas rääkida maailma muredest lillelapse positsioonilt? Berit Nuka teab ja räägib

Postimehe toimetaja Berit Nuka kirjutab jätkuvast migrandikriisist lihtsa ja arusaadava tõdemusega: kas kedagi üldse huvitab, et üks selle maailmakorra alustalasid – õigus varjupaigale – on kokku varisemas? Nii lihtne see asi ikkagi ei ole.

“Ühelt poolt räägivad lääneriigid kõlavalt rahvusvahelisel õigusel põhineva maailmakorra tugevdamisest – see on ju ka Eesti prioriteet ÜRO Julgeolekunõukogus –, teisalt aga on nende tegeliku varjupaigapoliitika keskne põhimõte inimeste tõrjumine kõigi vahenditega. /…/ Otsas näib olevat igasugune soov ehitada toimivat asüülipoliitikat või kogu ELi hõlmavat põgenike vastuvõtmise süsteemi, mis austaks ka rahvusvahelisel õigusel põhinevat maailmakorda,” kirjutab Nuka.

Noorel lillelapsreporteril jääb oma heas südames nägemata paljutki. Näiteks see, et kogu rändekriisi ajal ja praegugi Türgi-Kreeka piiril on esiplaanil noor sõdimisvanuses mees, kes lisaks kõigile on valmis lõhkuma ja lammutama, kui talle öeldakse “ei”. Selline mees toob sõja endaga Euroopasse kaasa. Põgenike vastuvõtmine ei saa ega tohi kunagi toimuda oma turvalisuse hinnaga – nii tehakse lisaks Süüriale õnnetuks ka Euroopa.

Teiseks – aidata saab siis, kui ise oled võimeline aitama. Tulevad ju miljonid, ja nad kasutavad ruttu ära kõik, mida vastuvõtjad on loonud – ise väärtusi tootma on nad võimelised ehk paar põlvkonda hiljem, sest Afganistani, Jeemeni või Eritrea ühiskond ei tooda inftehnolooge, tulijad on enamasti oskuste ja hariduseta.

Ainult heast südamest ja kõike jagades ei pea ükski ühiskond kaua vastu, sest kui tulijad tarbivad ära kogu heaolu, algavad sisepinged. Saksamaa võttis vastu ligi miljon põgenikku ja kuhu on nad nüüd jõudnud? Isegi nii heal järjel ühiskond ei suuda pagulasi ruttu integreerida, nad jäävad kohvritele istuma, muutuvad rahulolematuks ja siis pole ka vägivald kaugel – aga uusi tuleb ju aina peale, kui sissepääs vabaks tehakse.

See piirkond, kuhu migrandid kokku jooksevad, tahab lisaks veel tohutud rahad panna kliimavõitluse alla – kui need kaks asja, migrantide vastuvõtmine ja kliimaneutraalsus, kokku liita, on Euroopa pankrot juba ette kindel.

Suur probleem on ka erinevate kultuuride tavade, mentaliteedi, traditsioonide ja põhimõtete erinevus, mis kunagi ei ühenda, vaid kipub alati eraldama – arvata, et meist kõigist saab ühine pere, võivad ainult lumehelbekesed. Eriti hulluks läheb, kuid mängus on migrantide religioossed veendumused – seal kompromisse ei tehta.

Tänapäeva pagulaspoliitikal on üks oluline erinevus Teise maailmasõja-järgsest ajast – siis polnud vasakliberaalseid lillelapsi, kes asusid neist kohe poputatavaid loodreid tegema. Emigrandid on alati läinud sihtriigis kasvõi mustale tööle – täna nad enam ei lähe, sest neist tehakse kohe priviligeeritud eliit ja nad teavad juba oma liberaalseid õigusi peast, asudes kohe nõudma ja veel kord nõudma.

Berit Nuka ei saa aru, et tegu pole ühe reisilaevaga Saint Louis, vaid tuhandete saintluisidega, mille reisijaid lihtsalt pole kusagile mahutada. Laseme kogu Aafrika Euroopasse (nad tulevad hea meelega), ja me ei saa mitte sõbralikku uut Euroopat, vaid Aafrika märgatavalt külmemas kliimas kõigi oma vastuoludega. Ehk looks hoopis uue Aafrika Aafrikas?

Ehk oleks kasu sellest, kui lapsreporter kujutaks ette kogu tema suguvõsa saabumist tema korterisse – on ehk kallid ja aidata tahaks, aga selles kitsikuses pole hea enam ei neil ega tüdrukul endal. Ehk teeks need sugulased pigem oma korteri jälle elamiskõlblikuks?

Pagulasküsimus pole sugugi nii lihtne, et tulge aga, küll me ära mahume. Mõnikord on tõrjumine õigem, sest nii hoitakse ära hoopiski hullemad protsessid.