01.06.2018
Sotsiaaldemokraatlik populism.
Pole ilmselt mõtet hakata tänast peavooluajakirjandust milleski õpetama, kuid nemadki võiksid hoiduda sellest, et tahtlikult idiootsusi kokku kirjutada.
Nii kirjutavad ERR, Pealinn ja teisedki peavooluväljaanded, et Itaalia valitsuse panevad kokku vasakpopulistlik Viie Tähe Liikumine ja paremäärmuslik Liiga – tegemist on pesuehtsa siltide kleepimisega. Ehk selgitaks siis ka seda, miks Liiga äärmuslik on? Kas sellepärast, et saadab illegaalsed ja kuritegelikud immigrandid välja? Seda peaks ju tegema iga normaalne suveräänne riik!
Kust võtab ajakirjandus (õigemini ajakirjanike nime alla peitunud ideoloogiatöötajad) õiguse paigutada mingid poliitilised jõud äärmustesse ja kus on siis tsenter? Tõenäoliselt paigutatakse sinna see poliitiline jõud, kelle ideoloogiat väljaanne esitab. Kui aga minna vasakäärmusluseni, siis väga vähesed nimetavad nii Antifad, kelle näol on tegu vägagi vägivaldse organisatsiooniga. Ka Eesti sotsid sobiksid oma marufeminismi, rahvusluse eitamise, vihakõnede kriminaliseerimise soovi, represseerimishimu ja kummaliste seksuaalfantaasiate ergutamisega hästi vasakäärmuslikuks, eriti kui EKRE-t seejuures paremäärmuslikuks nimetatakse.
Itaalias võitsid Viie Tähe Liikumine ja Liiga kokku 32+18=50% häältest. Kas see tähendab siis, et pool riigi valijatest on äärmuslased? Järsku on äärmuslik hoopis see osa, kes tahab omariikluse loovutada ja Brüsseli föderaliseerimiskavasid toetada? See tundub küll rahvusriigi jaoks ohtliku äärmusena…
Populismiks nimetatakse üldjuhul mingi poliitilise jõu tegutsemisstiili, mille eesmärgiks on rahva poolehoiu võitmine massidele meelepäraste lubaduste ja demagoogia abiga, seejuures reaalsust arvestamata. Üldiselt aga kasutatakse seda mõistet nii Eestis kui ka teistes multikultuursusele kalduvates maades kogu oponentide poliitika kohta, olgu selle taga siis reaalsed või ebareaalsed lubadused. Populist tähistab tänapäeval vaenlast.
Kui aga võtta populism klassikalise mõiste kohaselt mõõdupuuks, siis populismi sisaldab ohtralt ka Eesti kartellierakondade poliitika. Kui Ossinovski lubas aktsiiside abil alkoholismi piirata ja samas lisarahaga riigieelarve auke täita, siis oli see ju puhas populism, sest ebareaalsed lubadused viisid riigilt hoopis 100 miljonit. Sama võib öelda ka tema idee “välja vaesuse nõiaringist – idee, mis päästab noored vaesusest” kohta — sellest kirjutab Postimehes poliitik, kes on aastaid olnud otsese võimu juures ja hakkab omi “tarku” mõtteid välja käima pärast ministriametist taandumist!
Või siis Simsoni ja Keskerakonna tasuta ühistransport, mis lahjenes üsna ruttu omavalitsuste iseotsustamise õiguseks ja neile peale surutud vastutuseks. Neid näiteid võiks võimuerakondade pagasist leida sadu, samas kui nad kasutavad eelnimetatud mõistet hoopiski opositsiooni kriitika summutamiseks.
Paljud mõisted on tänu valele kasutamisele täielikult algse tähenduse kaotanud. Näiteks sõna “rassist” kasutatakse ka siis, kui konflikt jääb täiesti ühe rassi piiridesse. Nii tekivad sõnadele mitmed paralleeltähendused ja rahvusmeelsete inimeste seas tähendab rassistiks olemine juba seda, et eks sa siis üks õige mees oled, kui sind nii sildistatakse. Nii läheb ilmselt ka populistide ja äärmuslastega…