Kuni on alles rahvusmeelsed eestlased, püsib ka rahvuskonservatiivne erakond

Ilmselt soovib kogu liberaalne ja vasakpoolne leer, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond kaoks olematusesse, kuid selleks pole lihtsalt eeldusi olemas.

Keskerakonna poliitik Jaanus Karilaid unistab, et “EKRE murrab oma hambad ja peatselt ei mõista neid enam keegi.” Erinevalt Keskist, kes oma põhimõttelageduses võib tõesti niisama kaduda, on rahvuskonservatiivsel erakonnal all tugev vundament, hambad jäävad alles ja mõistmine ka.

Et EKRE kaoks, peavad Eestist kaduma ka rahvusmeelsed eestlased, kes hoiavad eesti keelt ja meelt, on vastu massimigratsioonile ja homoagenda pealetungile. Kuni neid veel on, jääb ka EKRE.

Ainsa rahvuskonservatiivse erakonna mõju vähenemiseks peab keegi üle võtma EKRE kõnepunktid: ei LGBT-le, mehe ja naise abielu ülimuslikkus, rahvusriigi, eesti keele, kultuuri ja rahvuse prioriteetsus, migratsiooni piiramine sellisele tasemele, et see ei ohustaks eesti rahva kestmist.

Eestis aga sellist erakonda lihtsalt pole – kõik olemasolevad või loodavad erakonnad suunduvad kohe vasakliberaalsuse sängi, kus keegi ei võitle rahvusriigi eest, ei takista homoagenda agressiivset levikut ega piira migratsiooni. Aseainena pakutakse küll mingit “avatud” või “rõõmsat” rahvuslust ja näilist migratsiooni tõkestamist, kuid see on mõeldud silmapettena ja ei too kaasa mingit tõsist võitlust selliste ideaalide nimel, homod aga on neile kõigile armsad.

EKRE-l on veel mitu nišši ja üheks selleks on allumatus kliimahüsteeriale – erakond on ainus, kes võitleb tõsiselt põlevkivienergeetika elushoidmise eest seniks, kuni leitakse tõsiseltvõetavad alternatiivid. Seega võideldakse ainsana ka Ida-Virumaa eest. EKRE on jäänud ka ainsaks võitlejaks otsedemokraatia, sealhulgas rahvahääletuste ja presidendi otsevalimise eest, samuti on ta ainus, kes võitleb tõsiselt Euroopa Liidu föderaliseerimise vastu.

Praegu pole näha ainsatki erakonda, kes võitleks suurele osale eestlastest oluliste teemade eest, mis said ülalpool ära nimetatud – seega EKRE oli, on ja jääb. Teised erakonnad enda tulevikku nii kindlalt määratleda ei saa, sest nende kõrval on teisi, kes nende jutupunkte üle saavad võtta – nagu “kahesajatajad” võtsid üle opositsioonis olnud Reformierakonna populistliku positsiooni.