Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

“Maa sool” on alati põlisrahvas, migrandid on “veerevad kivid”

06.12.2022
Sellele üleskutsele vastavad ainult eestlased.
© UU

Aastate eest elas Eestis mustanahaline mees nimega Abdul Turay. Pidas ennast eestimeelseks meheks (korralikku eesti keelt vist ikkagi ära ei õppinud), tahtis Eestit Euroopa Parlamendis esindada, kritiseeris siinset Black Lives Matterit Reformierakonna ja Gaspar Shabadi isikus, pidas võimumänge, solvus siis ja naases Suurbritanniasse, kus hakkas Brexiti-toetajaks. Miks teda meenutada? Aga seepärast, et see on tüüpiline migrandi pilt.

Eestis räägitakse palju avatusest, võõrtööjõu puudusest, “uuseestlastest”, migrantide abistamise vajadusest, multikultuursusest ja muust globallistlikus värgist, aga unustatakse, et migrandid ongi kogu maailmas “veerevad kivid, millele sammal ei kasva”. Ehk siis erinevalt konkreetse maa põlisrahvast, kellel on seal juured, liiguvad migrandid sinna, kus on parem ja ennekõike sinna, kus on turvalisem. Seega on nad kohaliku arengu seisukohalt ebakindel seltskond.

Eesti on sisuliselt rinderiik, asudes Venemaa ja NATO/EL-i piiril, meie kõige tõenäolisem sõjaline vaenlane on Putini Venemaa ja kahjuks on kõige tõenäolisemad Eesti kaitsjad ainult eestlased. Siinsed venelased ei pruugi Putini veendumusi jagada, aga ründajad on neile ikkagi oma rahvusest noored mehed ning okupatsioonioht on ka reaalne, mistõttu Vene armeele vastu hakanud venelasi ja nende peresid ilmselt represseeritakse “rahvuse reeturitena” – väheusutav, et siinsed venelased “NATO poolel” sõdima hakkavad. Liitlassõdurid on meile toeks, aga näiteks poolakad võitleksid Vene-NATO suurema sõja korral pigem Poolas. Seega on tõsised kodumaa kaitsjad ainult põlisrahvas eestlased, kellel on, mida kaitsta.

Mis aga puutub Aafrika, Lähis-Ida või ka Lääne-Euroopa sisserännanutesse, siis tõenäoliselt liduvad nad sõja korral kohe lääne suunas minema, nagu juhtus see Ukraina sõja alguses.

Migrandid tulevad üldjuhul sihtriiki elama ja lähevad kaasa kõigi arengutega, mis neile meeltmööda on. Ükski rändleja ei hakkaks ilmselt vastu Rail Balticule, sest kui eestlastele võib see tähendada põlisrabade kadumist trassil ja seega hingelist kaotust, tähendab raudtee võõrale pigem paremat ühendust päritolumaaga. Ilmselt ei oska nad üldse võtta seisukohta Nursipalu laskevälja probleemi suhtes või hääletavad liitlasvägede kohalviibimisest lähtuvalt, eestlaste põlistalud on neile tundmatu ja mõistmatu suurus.

Eesti maalapina Balti mere kaldal loeb ainult eestlastele midagi, kõigil teistel on kuhu minna ka siis, kui terve see ala elamiskõlbmatuks muutuks. Seega ei ole ükski migrant sihtriigi tegelike väärtuste hoidja, nad tulevad kas parema elu peale või maad koloniseerima. Viimane variant on üldjuhul samuti närune – näiteks endisel Ida-Preisimaal, nüüdses Kaliningradi oblastis on olemas sakslaste kultuuriobjektid, nendega seotud legendid, Preisi ajalugu, aga mida pole, on preislased ise. On Vene okupandid võõral maal.

Iga riik peaks hoidma ennekõike põlisrahvast, kes on “maa soolaks” – võõraste juured on suuresti mujal, tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas aga on vaja võimalikult rohkem neid inimesi, kes tahavad tegeleda oma kodukohaga ega mõtle lahkumisele sinna, kus on lihtsa, parem ja turvalisem.

Uued Uudised