19.06.2020
Ametnikud on end oma toolil üsna mugavalt tundnud.
Üsna kummaline on jälgida osa meedia reageeringuid Terviseameti senise juhi Merike Jürilo ametist lahkumisele. Räägitakse suukorvistamisest ja veel mitmest-setmest surmapatust, viibutatakse valitsuse poole näpuga, et nii ei tohi teha. Eks päevakangelane ise teeb ka kõik selleks, et see asi võimalikult halb välja paistaks.
Samas on seesama meedia pidevalt ka ise kritiseerinud Terviseameti tegevust koroonakriisi ajal. Piisab, kui nimetada Itaalia võrkpalliklubi lubamist Saaremaale, mis pani seal plahvatama tõelise viiruspommi.
Aga nagu me kõik väga hästi teame, on mälu üsna lühike, eriti kui see on valikuline, nii-et ikka eesmärk pühendab abinõu. Selle kaasuse juures on opositsiooni sülekoeraks kujunenud peavoolumeedia ilmne eesmärk valitsusele lööke teha.
Kogu see tants Jürilo ümber meenutab kangesti teisi tippametnikke, kes pole oma tööga hakkama saanud, kelle vastu puudub usaldus ja keda seetõttu ei soovita oma ametikohal näha. Olgu siin nimetatud politseijuhti, VTA juhti jne.
Ajakirjandus on ka nende kaitsel kollektiivselt jõkke hüpanud. Aga vaadakem meediaettevõtteid endid. Kui palju on seal koondamisi, lahtilaskmisi ja vallandamisi. Ikka „poolte kokkuleppel“ ja sageli ilma igasuguse põhjenduseta. Selline juba kord see asi on: ikka tööandja teeb neid otsuseid. Nii ajakirjaniku kui ka ametniku puhul.