Meediakommentaar: kuidas teravat sõud oodanud reporter tillika sai

Aarne Mäe, ajakirjanik.

Õhtulehe ajakirjanik reetis eile kogu meedia ootused EKRE suhtes ühe kõneka pealkirjaga oma reportaažis.

Leheneeger läks valitsuse pressikonverentsile, kus EKRE esimees, siseminister Mart Helme esines Jüri Ratase äraolekul peaministri rollis.  Ja treis ta “reportaaži Toompealt”, mille pealkirjastas järgmiselt: “Mart Helme esietendus peaministritoolil: terava sõu asemel halb kaabunali ja kulunud teemad”.

Rõhuasetus sõnapaaril “terav sõu”! Ent nagu ajakirjanik ise kohe tunnistas – tutkit! Mart Helme püüdis seal olla just rõhutatult väljapeetud, mida õhtuses telesaates märkis ära isegi Yana Toom, keda liigses sõpruses rahvuskonservatiividega küll süüdistada ei saa.

Aga meediale see ei sobi, jälle paha. Sest just seesama sõu ongi toit, mis meedia kõhtu täidab ja seetõttu pole grammigi imestada, et ajakirjandus toodab iga päev vähemalt kümmekond uudist rokkivast EKREst, sest sealt vähemalt on midagi oodata. Teised seda ju ei paku.

Muidugi tekib seejuures küsimus, miks ajakirjandus ei võta vastutust ühiskonnas toimuva adekvaatse kajastuse pärast. Kas sõunäljas “neljandale võimule” on vaja ikkagi korravalvurit, sest ise nad end reguleerida ei suuda.

Või siiski? Mäletame küll, kuidas saade “Olukorrast ajakirjanduses” jõudis mullu novembris aset leidnud Indrek Tarandi juhtumit analüüsides järeldusele, et meedia reageeris selle kajastusega üle. Sama kordus nüüd Marti Kuusiku puhul, kus juba meedia seest endast saabusid vastavad hinnangud. Ka EKRE-vastast pidevat rünnet on mõned meediaeksperdid tauninud. Sest see kõik ei ole enam ammugi normaalne.

Enne EKREt pakkus meediale toitvat sõud Edgar Savisaar. Ühelt poolt teda pilgati ja mõnitati, samas kajastati püüdlikult tema igat sammu, lisades ka meelevaldselt vürtsi. Ajakirjanike hordid Hundisilma talu aia taga ja fotograafid rippumas tundide kaupa puu otsas muutusid juba iseenesest nii halenaljakaks, et neist oleks lugusid saanud ja ilmselt pakkusid naudingut ka köögiaknast piilunud Savisaarele endale, kui ta üldse kodus juhtus olema.

Selle kõigega toitis meedia mitte ainult iseennast, aga ka Savisaart. Meediatarbija unustati seejuures ülepea ära. Tegelikult oleks ajakirjandusel olnud kõige lihtsam seda kõike ignoreerida, boikoteerida või mida iganes. Aga jah, milleks? Show must go on!

Ent saatan peitub nimelt väikeses detailis: kogu selle sõu alla matab meedia tõsisemad riiklikud probleemid ja olulisemad teemad. Kas need on igavad? Need ei müü?

Loo moraal on väga lihtne – meedia, eriti trükimeedia, on meeleheitel, paberlehtede tiraažid langevad tempokalt ja uut põlvkonda ei huvita traditsioonilised uudised üldse.

Veel üks pisiasi. Eelpool käsitletud pressikonverentsil ei olnud ajakirjanikel valitsuse kohta midagi küsida, ministrid Raivo Aeg ja Taavi Aas said öelda seal ainult paar lauset. Kõigest veerandtunniseks jäänud pressika põhiküsimus keerles ikkagi EKRE siseasjade ümber.

Nii, et, vahvad ajakirjanikud, kui te tahate teravat sõud, siis te ka selle saate, nalja võime kõik teha, aga ärge inimestest üle sõitke, sets juba Juhan Peegel ütles – ole ajakirjanik, aga jää inimeseks. Seda oleks vist moodsas maailma sliiga palju tahta.

Lõppeks tuleb midagi selle kauba juures ka vastu anda.

Kommentaarid