22.08.2020
Sellist kontrasti ei tohiks ühiskondlikus tunnustuses enam korrata.
Esimese asjana said paljud ehk lõpuks aru – see seltskond, kes varjab ennast kõigieestlaste, sallivuslaste, feministeeriumide ja muude nimetuste taha, on pesuehtsad vihkajad, ja seejuures arvavad nad ise, et nende vihkamine on õige ja õilis.
Nii õilis, et see pannakse koguni roppuste vormis luulesse. Jah, on olemas ka luule šokeeriv vorm, aga siis ei peaks seesama luuletaja niutsuma poliitikalaval, kuidas talle liiga tehakse, sest ropendajad üldjuhul inimestele ei meeldi.
Kuni rahvuskonservatiivide ja nende alternatiivmeedia ilmumiseni käitus peavoolumeedia enda loodud reeglite järgi, mõistmata, et sellega koolitatakse välja ka lugejad, kes nende põhimõtteid ei jaga. Pikka aega otsiti mistahes kohast välja kõik “vastaliste” ütlemised, mida sai väänata.
Nüüd oskavad inimesed välja otsida liberaalide endi lemmikute ütlemised, mida pole vaja isegi kontekstis näidata, sest need on originaalis nii vihkamist täis, kui veel saab. Pluss hunnik selget roppust.
Nii ilmusid pärast uudist Mikk Pärnitsale vägivallaennetuse eest autasu andmisest sotsiaalmeedias loetud tundidega välja tema varasemad vägivallale õhutavad ütlemised – inimesed olid jahmunud ja vihased, et sellisele surmasoovijast inimesele anti selline tunnustus. Ja kust neid ütlemisi kõige rohkem on leida? Delfist…
Sama juhtus ka Sveta Grigorjevaga – noor naine, kes räägib justkui siira murega Eesti arengutest, on varem läbi roppuste öelnud, et tõmbaks Eestist “naahui” ja et ei vihka mitte ainult mehi, vaid kõiki. Seega on kogu tema Roosiaia-kõne üks suur vale, sest seal ta ju rääkis imest, kui temasugused üldse rääkima lastakse – olles ise kuulutanud tervele ilmale, mitme neegriga ta lapsi saada kavatseb.
Sotsiaalminister Kiik võiks mõelda, kellele ta appi tõttab, kui Grigorjeva räägib endasuguste raskest elust ja olematutest lootustest Eestis midagi ära teha, kuid samas ütleb Vikipeedia tema kohta: Sveta (Svetlana) Grigorjeva (sündinud 16. jaanuaril 1988 Tallinnas) on eesti koreograaf, tantsija ja luuletaja. Kuulsust kui palju.
Vasakliberaalidel läheb aina raskemaks rääkida endist kui sallijatest, sest kogu nende elu on pühendatud valetamisele ja vihkamisele – ja sinna nimekirja saab kaudselt arvata enamiku nende lemmikutest ehk võrdsusvõitlejad, homoagendid, “inim- ja naisõiguslased”, kelle tegevus võib küll olla õilsate sõnadega kajastatud, aga lõpptulemuseks on ikkagi ühiskonna lõhestamine ja vastastikuse vaenu õhutamine.
Pikka aega käisid president ja opositsioon (ilmselt teevad seda praegugi) Lääne liberaalsetele või vasakpoolsetele väljaannetele rääkimas, milline väike natsiriik Eesti on. Oleks päris huvitav, kui neisse või konservatiivsematesse väljaannetesse jõuaks nüüd info sellest, et president Kaljulaid andis autasu inimesele, kes ehtnatslikult soovib vanade inimeste surma.
Või siis anda Ameerika ajakirjandusele teada sellest, et “rahapesu tippaegadel Eesti rahandusministriks olnud Jürgen Ligi väidab, et endine FBI direktor Louis Freeh käib Kremlis juhiseid saamas”.
Eesti konservatiivse meedia eesmärgiks peaks saama ka oma uudiste inglisekeelne kajastamine, et Eestis toimuv jõuaks ka teise poole vaadatuna Lääne meediasse, sest praegu teevad seal ilma Reformierakonna emissarid.
Sest vasakliberaalide tegemistest võiks maailm rohkem teada ja ehk saadaks aru, et “natsiriigis” võideldakse tegelikult neomarksismi vastu.