“Miks EKRE midagi ei tee? Mina teid enam ei vali!”

Just nii kõlavad paljud kommentaarid Uute Uudiste lugude all, mis aga näitab, et suur hulk inimesi ei jaga poliitikast suurt midagi.

Ilmselt kujutavad nad ette, et kui Mart Helme astub siseministri ametisse, annab ta kohe välja määruse, mis keelab igasuguse sisserände ning võimaldab siinolijad kohe lennuki peale panna. Või keerab Martin Helme rahandusministrina kohe puuk-MTÜ-de rahastamise kinni.

Nii see kahjuks ei käi – kui EKRE ministrid nii teeksid, kaotaksid nad võimu veel enne millegi asjaliku tegemist, sest nad rikuksid kehtivaid seadusi.

Asi on selles, et seaduslikud võimalused, mis lubavad võõrastel sisse rännata või neid siia tuua, on Reformierakonna ja sotside aastatepikkuse valitsemise ajal juba seadustesse sisse kirjutatud, või siis on jäetud sulgemata seadusaugud, mis toimivad migratsioonipumpadena, ja et migratsiooni lõpetada, on vaja algatada vastavad seadusemuudatused.

See aga on aeganõudev protsess, sest EKRE kaks partnerit valitsuses ei ole sugugi raudselt sisserände-vastased – nad toetavad küll piiranguid, mis lõpetaks ebaseadusliku ja riiki maksudest ilma jätva sisserände, kuid nad ei toeta (vähemalt tegudes) sellist rände piiramist, mis võimaldaks säilitada eesti rahvusriiklust eestlaste piisava üleolekuga demograafilises pildis.

Paljud sisserändepiirangute eelnõud, mis tulevad EKRE ministeeriumidest, vajavad ka partnerite ministeeriumidest kooskõlastusi, need aga pole alati kärmed tulema, ja nende saavutamine tähendab sageli kompromisside otsinguid ja järeleandmisi mujal, kus see on võimalik.

Seega valmib seadusandlus, mis lubaks sisserändele piiri panna, pika aja jooksul ja vaevaliselt, seni aga tuuakse vanade ja sulgemata aukude kaudu kiiremas korras migrante sisse (ettevõtjad, ülikoolid), mis võib jätta mulje, nagu oleks EKRE ajal migratsioon suurenenud.

Praeguste eelnõudega pannakse tegelikult pikemaks ajaks sisserändele käsi ette, sest kui kord peaks näiteks reformarid taas võimule pääsema, siis tuleb juba neil EKRE praegust seadusloomet muutma hakata, et ukrainlased-neegrid jälle liikuma saada – seegi tuleb neile võimatuks muuta.

Kiiret läbimurret ei soodustanud ka see, et EKRE-t oli enne valitsusse pääsemist tohutult demoniseeritud, ja kui ministrid oma ministeeriumitesse jõudsid, siis ei võetud neid sugugi aplausiga vastu – ilmselt olid ametnikudki “deemonite” tuleku ees hirmul.

See tähendab, et ühelgil ministril polnud algselt meeskonda, kellele toetuda, ja selle loomist takistasid vanad eesolevad ametnikud. Räägitagu mida iganes ametnike neutraalsusest, Reformierakonna ajal pukki saanud tegelased ongi vaid neile lojaalsed, seda enam, et EKRE tuli täiesti teistsuguse poliitilise agendaga ja suurte muutuste sooviga.

Mitte kõik ametnikud ei tööta ministritele vastu (vastuhakku oli näha Kert Kingo ja Mart Järviku puhul), kuid enamik neist on kivistunud pehme tooli peale ega soovi muutusi, eriti kui EKRE kavandatud muutused nõuavad võitlusi, läbisurumisi, veenmisi ja pidevat tegutsemist. Suur osa ametnikest teeb lihtsalt Itaalia streiki ehk eirab uute ministrite korraldusi seni, kuni saab ja kuni see ei ohusta nende töökohta. Paraku kaitseb ametnikke avaliku teenistuse seadus, mis ei luba uutel ministritel kiiresti oma meeskonda luua ning vastutöötajatest ja paigaltammujatest lahti saada.

Kõik see on loonud ekskliku pildi, nagu poleks EKRE üle aasta kestnud võimuloleku ajal suurt midagi saavutatud. Tegelikult on palju ära tehtud, palju on teoksil ja paljud asjad alles hakkavad mõju avaldama. Eriti palju on aga veel ees ootamas.

Paljud inimesed ei saa aru ka sellest, mida tähendab koalitsioonivalitsus. Rahvuskonservatiivide, liberaalide ja eurokonservatiivide ühisvalitsuses ei saa keegi neist oma programmi sajaprotsendiliselt ellu viia, endale tähtsaimad asjad tuleb läbi suruda, mõnes asjas kompromiss teha ja millestki ka loobuda – alternatiiviks on opositsioonipink, kus ei saa mitte midagi ära teha.

Seda, mida EKRE suudab, saab näha järgmiste valimiste eel, ja siis teeb valija otsuse. Seni aga tasuks valijatel rahvuskonservatiivseid poliitikuid usaldada. Midagi ei saa muuta üleöö, kui seda on 17 aastat tuksi keeratud.