Miks kartellierakonnad tahavad välistada Eesti turvalise arengu?

Eestiski on kümneid kodukootud Merkeleid, kes karjuvad: “Welcome, rapefugees!”

Mis seob David Vseviovi, Margus Tsahknat, Mart Laari, Eerik-Niiles Krossi ja paljusid teisi viimase aja lõualaksutajaid?

Õige vastus oleks “EKRE vihkamine”, aga see pole ainus nende ühine kokkupuutepunkt. Hullem on see, et kõik nad soovivad ebaturvalist, konfliktiderohket ja hullumeelset maailma, mida rahvuskonservatiivid üritavad iga hinna eest vältida.

Vseviov kirjutab “mõnest” neegrist, aga ei taha rääkida Rootsi suurima muusikafestivali Bråvalla Music Festival tänavusest ärajäämisest ning selles riigis alguse saanud “Ainult naistele!”-muusikafestivalidest – põhjuseks arvukad sisserännanud Araabia ja Aafrika päritolu mehed, kes korraldavad sellistel sündmustel massikäperdamisi. Lahenduseks on meeste ja naiste lahushoidmine – ei mingit ühist muusikaelamust!

Pärast Kölni aastavahetuse ahistamisööd on ka Saksamaa linnades loodud eraldi tähistamistsoonid naistele — Varssavis ja Budapestis pidutsevad kõik endiselt koos. Poolakad ja ungarlased ei pane kaitseks migrantide poolt akendesse lastavate ilutulestikurakettide eest alumistele korrustele tõkestusvõrke, nagu seda teevad sakslased. Üks mu hea sõber naases just Saksamaalt ja rääkis, et asjad ongi just nii hullud kui räägitakse – sealsed linnad on võõraid silmini täis ja seda Saksamaad, mis ta oli veel ehk 15 aastat tagasi, pole enam olemas.

Hiljuti tähistas multikultuurne Prantsusmaa maailmameistritiitli saamist jalgpallis, kuid lisaks tohutule rõõmule tõi see kaasa ka kümnete autode mahapõletamise, kaupluste rüüstamise ja kokkupõrked politseiga – puhas migrantide looming. Horvaatias aga võeti “rassistlikult ühevärviline” rahvusmeeskond kodus kangelastena vastu, mingeid massirahutusi sellega ei kaasnenud, sest erinevalt mustanahalise rahvusmeeskonnaga Prantsusmaast oskab see rahvas oma kodus normaalset elu hoida.

Kogu Eesti globalistlik “eliit” ei suuda kuidagi aru saada, et Ida-Euroopa ennasthoidev kurss jätab ühiskonna turvaliseks, Lääne-Euroopa pseudoinimlikkus võõraste suhtes aga on juba sõja sinna kohale toonud. Aga võib-olla on põhjus selline, nagu kirjutas üks (ilmselt sallivuslasest) Eesti noor pärast Brüsseli rünnakuid sotsiaalmeedias: “See on nii põnev, hoopis huvitavam, kui konnatiigi moodi Eestis elamine – koos on inimesed üle maailma oma kultuuride ja konfliktidega!” “Tolerantse” noore unistus – palju neegreid ja araablasi, palju verd ja laipu?

Eesti praegune kurss, mis algab lihtsa ukrainlase Stjopa odavale tööle sissetoomisest ja ülikooli sissesmugeldatud neegri ümmardamisest kuni ühiskonna täieliku rahvaste Paabeliks muutmiseni, ei ole mitte jõukuse, rahu ja turvalisuse, vaid sõja, vere ja konfliktide tee. Turvalisuseni ei vii ka ülevõimendatud “vähemuste kaitse”, mis paneb üha uued õigusi nõudvad pisigrupid pesapallikurikaid haarama. Laias laastus viib demokraatia ülemäärane laiendamine konfliktide sagenemiseni ja sealt edasi juba korra tagamise ettekäändel totalitarismi loomiseni. Läänes on seda kõike juba ülihästi näha.

Kui karma oleks olemas, peaksid massiimmigratsiooni halvad tagajärjed tulema kõigepealt kätte neile, kes immigratsiooni soodustavad – tulevikus näiteks neegrist mammonaotsija rusikas ühe Lauluväljakut aafriklastega täitva reformierakondlasest poliitiku lõua pihta. Mis aga minusse puutub, siis minul on suur au seista praeguses võitluses rahvuskonservatiivide ridades – seda privileegi ei vahetaks ma ühegi teise poliitilise jõu seeklite vastu.

Kommentaarid