Miks osa eestlastest oma rahvast nii väga vihkab ja paduvõõraid lausa armastab?

Repliik,
- Updated
©AFP/Scanpix
Armastus võõraste vastu väljendub just sel veidral moel.

Kui pikka aega räägiti vaid EKRE-st kui vihaõhutajast, siis tänaseks on praktiliselt kogu Eesti poliitikamaastik oma suuremat või väiksemat sorti õelust tõestanud.

Moodi on läinud teisi vihaõhutamises süüdistada, jättes enda puhul alles heatahtliku sallija oreooli, kuigi sõnad seda ei kinnita. Parim näide on peaminister Jüri Ratas, kes ei lahku kunagi Riigikogust tülita, sest ründab opositsiooni (ka teisi peale EKRE), kuid teistele heidab ette ühiskonna lõhestamist. Või president Kaljulaid, kelle iga algatus riivab kedagi.

Möödunud nädalal oli üheks eredamaks vihakõne näiteks Postimehes avaldatud Vootele Päi arvamuslugu, mis kubises tigedast vihast rahvuskonservatiivide vastu – vähimagi analüüsita artikkel oligi mõeldud ainult oma õeluse väljendamiseks. Täpselt samasugune on Ahto Lobjakas, kes üritab oma ülekeevat viha paigutada klassikute tsitaatide ja võõrsõnade vahele – tema armastab pigem Pariisi islamiterroristi kui omamaist karust maameest. Pole mõtet rääkidagi rafineeritud vihakõnelejatest sotsidest, kelle klassiviha on nüüd peidetud halastamatusse kellegi õiguste eest võitlemisse.

See, mida EKRE puhul vihaks peetakse, on umbusk võõraste tulijate ja ideede vastu, millele lisandub armastus oma rahvuse vastu. Sallivuslastega on vastupidi – vihatakse omi ja armastatakse võõraid, ja seal on viha juba tõeline, õeluse ja verejanuga.

Miks EKRE-t ennast vihatakse? Kas immigratsioonivastasuse pärast? Need, kes vihkavad rahvuskonservatiivsete vaadetega inimesi, peaks vaatama, keda nad ise sallivad, armastavad ja tolereerivad.

Näiteks süürlasi, kes oma väikese kogukonna puhul on suutnud Eesti ühiskonda jahmatada ühe naisesüütamise ja ühe katsega seda teha. Sallivuslasi see aga ei häirinud – üsna pea kutsusid nad Haapsalus oma naise vägistanud, radiaatori külge sidunud ja põlema süüdata ähvardanud süürlase noortele Eesti naistele araabia tantse õpetama. Kui sellest skandaal tõusis, põhjendasid korraldajad oma otsust sellega, et mees on karistuse saanud ja peab lõimuma – noori naisi tantsus keerutades, et hiljem nendega vägivallatseda?

Eestis ei jagu paljudel globalistliku mõttelaadiga inimestel sallivust omaenda rahvuse ja riigi tuleviku eest muretsejatele, küll aga neile, kelle mentaliteedis on naiste asetamine meestest allapoole, nagu see on moslemite puhul; neegritele, kes tulevad Euroopasse head-paremat nõudma, sest valged olevat neid kunagi koloniseerinud – kuigi eestlased vabanesid samal ajal pärisorjusest kui USA neegrid orjusest. Armastatakse võõraid ja neid, kes on kaugel, mitte aga neid, kes kodus õigete asjade eest võitlevad.

Kui me vaatame neid, kes teisi eestlasi vihakõnedes süüdistavad, siis uurigem ka seda, keda nemad armastavad – ja üldjuhul on nendeks võõrad, nii inimesed, põhimõtted, ideed, elulaad kui ka ideoloogia – sallivuslased on võõraarmastajad ja omade vihkajad.

Prantsuse filosoof Alain de Benoist on kirjeldanud Lääne-Euroopa “armastust” islami vastu – Vanasse Maailma on ennast sisse seadnud sallimatu ja sõjakas religioon, mis suureks kasvanuna hakkab oma nõudeid esitama ja ennast maksma panema. Käes on aeg, kus islam ei allu enam demokraatia reeglitele. Selle asemel, et neid kasvõi sundida, on liberaalne demokraatia hakanud islamile järeleandmisi tegema, varjates seda sallivuse sildi taha. Represseeritakse hoopis neid, kes ütlevad – õpetame võõrastele kombeid või saadame nad koju!

Süües aga kasvab isu ja demokraatlik ühiskond loobubki juba oma põhimõtetest, sest kardab korda looma asudes võõraste poolt vägivalda. Aga see teda ei päästa, sest võõrad põlgavad lömitajaid – varsti on demokraatlik ühiskond põlvili surutud ja sureb ikkagi. Argpüksid surevad alati ja veel mitmeid kordi. Üheski Aafrika ega Araabia riigis pole suudetud lääneliku demokraatiat luua – nad ei tule ka siia demokraatiat kindlustama.

Armastama peab vaid oma rahvast – võõrad seda ei küsi, ei paku ise ega ole ka tänulikud armastuse eest, mis ennast lömitavalt pakub.

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused