Millal kaob 101-aastase Eesti riigi pealinna tänavapildist “18”?

Eesti 100. aastapäeva üritused jäävad aaastatagusesse aega, aga sümboolika seisab ikka veel üleval.

Enam kui kuu aega tagasi sai Eesti Vabariik 101-aastaseks, aga Tallinna kesklinna tänavatel on endiselt postide küljes sinine arv 18.

Irvhambad naeravad, et nüüd peaks seal olema juba 19. Aga nali naljaks – saja-aasta pidustused on läbi, miks see kummaline numbrikombinatsioon Pärnu maanteel, Liivalaia tänaval ja mujalgi ikka veel linnapilti ehib?

Ausalt öelda oli see Eesti riigi 100. aastapäeva numbrikombinatsioon ebaõnnestunud. Jah, taust on õige, 1918-2018 on sada aastat ning vanus 100 ja aastaarvude lõpuosa 18 on ühendatud ühte kombinatsiooni ehk suur 1 ja kaks ülestikku nulli, nii 100 kui 18.

Ainult et väga paljudele külalistele jäi see mõte selgusetuks – minultki küsiti sageli, et mida see 18 tähendab. Number 100 oleks asja kõigile paremini, arusaadavamalt ja üheselt mõistetavalt selgeks teinud – sellega ei eksi. Aga see selleks.

Asi on ikkagi selles, et me pidasime oma riigi juubeli maha ja nüüd on kõigil sellest nii suva, et isegi sümboolikat ei võeta maha – see on nagu märtsis välja viidav jõulukuusk. Aga kogu see värk peegeldab Eesti ühiskonna potjomkinlust.

Eelmine riigipea Toomas Hendrik Ilves oli jänkieestlasest isa-president, kes õpetas matse, kuidas ameerikalikult elada. Praegune riigipea Kersti Kaljulaid aga on loonud ehtsa eestluse virvatule, mille taga haigutab rabalaugas.

Rahvariietes tädi Kersti kohtub lastega, vestleb vanamammidega, külastab käsitööringi, laulab lauluväljakul, kaitseb kõnedes Eestit ja eesti keelt, jookseb rahvaga maratonil – tõeline rahvainimene. Paljud inimesed armastavad teda, märkamata, et see on vaid eestluse õitsengu ilus fassaad, mille eesmärgiks on varjata seda, mis toimub põiktänavatel ja kangialustes.

Lähed ilusalt eestikeelselt ürituselt koju ja trammis kõlab peamiselt vene keel. Hommikul tööle minnes kuuled valdavalt inglisekeelseid vestlusi. Uudistest kuuled Kohtla-Järve eestikeelse hariduse probleemidest ja sellest, et Euroopa Liit käskis aafriklasi auväärsete külalistena kohelda. Bensiinijaam üllatab uute kütusehindadega ja aktsiise ei taha keegi normaalsusesse viia.

Öeldagu euroametnikust presidendi kohta kuitahes häid sõnu, aga see tema poolt kauniks maalitav õitsev Eesti, kellel jätkub külalislahkust kogu maailma jaoks, on reaalsuses selline, nagu seda kujutab Rein Veidemann, keda mina pean sada korda riigipeast õigemaks.

“See neoliberalistlik amokk, mida varjutatakse Eesti edulooga, selle varjupooleks on inimkaotused, vaesuse piir, frustreeritus sellest, et tee tööd ja näe vaeva, aga ära sa sellest ei ela. Räägiks ometi kord asjast. Jah, Eesti õitseb, kuid mitte aasana, milles korraga näed õitemerd, vaid laiguti,” kirjutab Veidemann ERR-is.

Mis puutub siia see õnnetu sinine 18 Tallinna linnapildis? Sest see näitab riigivõimu suhtumist: näitasime püünel kõigile, kui tublid oleme, nüüd võib sõnnikuhunnikule puhkama heita.

Kommentaarid