20.02.2020
Ainult rahvuskonservatiivid soovivad Tartu rahu tingimusteta järgimist.
Kolmapäeval võttis Riigikogu vastu 73 riigikogu liikme esitatud Riigikogu avalduse “Ajaloomälust ja ajaloo võltsimisest” ja umbes samal ajal jõudis avalikkuse ette kaitseministeeriumi mõtlemapanev uuring.
Eesti elanikest pooldab ligi kolmveerand NATO-sse kuulumist, samas on mitte-eestlaste toetus NATOsse kuulumise kuue protsendipunkti võrra kahanenud, selgub kaitseministeeriumi tellitud uuringust.
Eestlastest pooldab NATO-sse kuulumist 91 protsenti, muust rahvusest vastajatest 38 protsenti. Võrreldes kevadega on mitte-eestlaste toetus NATOsse kuulumise kuue protsendipunkti võrra kahanenud. NATO-sse kuulumise vastu on 39 protsenti mitte-eestlastest ning 23 protsenti mitte-eestlastest ei oska antud küsimuses oma seisukohta öelda, vahendab BNS.
Uuringust selgub, et samal ajal kui opositsioon süüdistab siseminister Mart Helmet NATO õõnestamises, kuna EKRE liider julges kahelda Saksamaa sõjalises võimekuses, ja Riigikogu esimeest Henn Põlluaasa samas patus, kuna ta nõuab Tartu rahu jätkuvat tunnustamist, on president Kaljulaidi “meie inimesed” NATO suhtes üha vaenulikumaks muutumas.
Sellega seondub ka Riigikogu avaldus “Ajaloomälust ja ajaloo võltsimisest”, sest nagu näha, jäi veidi alla kolmandiku riigikogulastest sellest kõrvale – suures osas ilmselt need, kelle valijaskond on venekeelne. See näitab, et ühiskonnas pole Venemaa tagurliku tegevuse osas üksmeelt. EKRE oli kindlalt avalduse poolt.
Venemaa ajalookäsitlus Teise maailmasõja osas on sedavõrd agressiivne, et see ei muutu eestlastele kunagi isegi mitte arutletavaks. Ja kuna sõjaveteranide põlvkond hakkab manalasse kaduma, ehitab Kreml teistele NSV Liidu ja Venemaa sõdadele toetudes uute põlvkondade tarvis üles sõjakultusliku ideoloogia jätkusuutlikuse – seega eestlaste ja venelaste erinev arusaam pigem süveneb. Sellega süveneb ka vaenumeeleolu NATO suhtes.
“Kahesajataja” Kristina Kallas ja teised “lõimijad” võivad lõpmatult lobiseda kahe kogukonna lähenemisest, kuid midagi ei hakka toimuma enne, kui Venemaa lõpetab oma ajalookäsitluse pealesurumise. Selle mõju all on ka praktiliselt kogu see Eesti venekeelne kogukond, kes koguneb 9. mail koos “surematu polguga” pronksi valatud Aljoša juurde.
Reformierakond ja sotsid aga näevad ohtusid rahvusriikluse toetajates, kes hindavad olukorda reaalselt. Ohud NATO-le ja Läänele tulenevad hoopis siinse venekeelse kogukonna meelestatusest ning neist Eesti poliitikutest, kes tahaksid samuti ajaloost mõned “ebameeldivad” momendid välja jätta. Reformierakond mõistab Marko Mihkelsoni näol poole suuga Venemaa ajaloovõltsimised hukka, teise suupoolega aga sosistab Kremlile – võtke Narvatagune ja Petserimaa aga omale, meie kätt vahele ei pane.
Riigikogu avaldus “Ajaloomälust ja ajaloo võltsimisest” on väga vajalik ja õigeaegne, kuid kahjuks devalveeris selle väärtust ka asjaolu, et ettekandja Marko Mihkelson on paandunud Tartu rahu järjepidevuse eitaja, seega samuti ajaloo ümberkirjutaja, sest ta peab oma kodumaa sünnitunnistust austavat Riigikogu esimeest Henn Põlluaasa julgeolekuohuks.
Eesti on Reformierakonna levitatava mõtteviisiga jõudnud olukorda, kus neid inimesi, kes austavad omariikluse juuri, tembeldatakse ohtlikeks – tõelised väärtused ehk oma riigi järjepidevus ohverdatakse sisepoliitilistele mängudele ja kaugetele peremeestele meeldimiseks.
Piltlikult kirjeldatuna on tekkinud olukord, kus röövel haaras kaasa mööduja koti, üks kodanik üritab seda tagasi saada ja röövlit taltsutada, siis aga sekkub kolmas, kus hakkab hoopiski kurjategija kinnipidajat süüdistama, et too provotseerib avalikus kohas kaklust ning on seega ohuks avalikult korrale – lasku aga kurjategijal saagiga minna, siis pole vähemalt ohtu, et võib lööming tekkida.
Kuidas saab pidada siiraks reformarite Venemaa-kriitikat, kui nad ise tahaksid Kremlile ebameeldiva Tartu rahu unustada ja elada maailmas, kus Eesti omariikluse alusdokumendid on fiktsiooniks muudetud? Kas Mihkelson soovitaks ka Jaapanile Lõuna-Kuriilidest loobumist, et Kremli mitte ärritada?
Marko Mihkelson ja kogu Reformierakond peavad võitlusi mugavustsoonist ning on hakkajad seni, kuni otseselt võitlema ei pea. Nii et poliitoravate siirust uskuda ei maksa, neil on kõik tegemised rangelt Exceli tabelisse isikliku kasu järgi kirja pandud.