10.01.2021
Autorollo-minister ja rahapesuminister Riigikogu saalis.
Reformierakonna ja sotside seas puudub täiesti terve mõistus, kui nad ei saa praegugi aru, millega nad on hakkama saanud.
Olulise asja ütles välja Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi: parlamentarismis, sealhulgas ka Eesti Riigikogus pole sellist mõistet nagu pilaeelnõu – seadusloome on tõsine asi ja ka ettepanekud peavad olema tõsised, muidu hakkab parlament praaki tootma.
Järelikult tuleb nüüd nii komisjonides kui ka Riigikogus tõesti tõsimeeli läbi arutada nii Jürgen Ligi küsimus selle kohta, kas abiellumiseks peab tingimata olema elus naine kui ka Raimond Kaljulaidi mitmekordse keppimise küsimus, kusjuures esitajad peavad põhjendama, miks on just sellist referendumiküsimust vaja.
Päris ekstreemne aga on see, et sisuliselt tuleb parlamendil arutada Saaremaa loovutamist Lätile ja ühinemist Venemaaga parema elujärje nimel. Ja saadikute sundimine sellisele reeturlikule tööle lõhnab juba väga halvasti. Parlamentarism ei tunne praktikat, kus öeldakse, et seda ettepanekut ei mõelnud me tõsiselt.
Kõige hullem aga on see, et opositsiooni ettepanekud jõudsid Vene meedia vahendusel kogu maailmani ja seal juba ei mõisteta, et parlamendis saab ka “pulli” teha – vähemalt demokraatlikus maailmas tehakse rahvaesindustes tõsist tööd. Tülitsetakse, esitatakse vastaspoole vastuvõetamatuid seisukohti, aga lihtsalt nalja ei tehta.
Ilmselt tuleb opositsioonil nüüd nii ALDE-s, europarlamendis, Lääne meedias kui ka teistes poliitilistes keskkondades pikalt aru anda, miks nad soovitavad referendumile panna küsimuse liitumise kohta Venemaaga. Seal lihtsalt ei mõisteta “parlamendipulli”. Kui välismaailm peaks veel ka teistesse ettepanekutesse süvenema, siis selgub, et Eesti parlamendiopositsioon on läbinisti pervertne, soovides abielluda alaealiste ja surnud naistega.
Kaja Kallas väidab, et küsimused olevat eeldusega, et neile vastatakse “ei”. Kui see küsimus tõesti läbi läheks, siis ilmselt vastaks absoluutne enamus “ei”, aga 25-50% venekeelsetest võivad ka “jah” vastata. Ja see on tõsine julgeolekuoht, mille loob opositsioon, sest kindlasti annab see juhtum putini-meelsetele Vene meedia õhutatuna uue impulsi tegutsemiseks Eesti riigi vastu.
Toimunust ei saa aru ka Ants Laaneots, kes arvab, et kõik oli õige. Aga tema poliitiline karjäär, kui teda tuntakse nüüd nõukogude sõjaväelasena, kes tahtis Venemaaga ühinemist? Kui ta millestki aru ei saa, on aeg lõplikult erru minna.
Ilmselt vajaks Ants Laaneotsa tegevus kaitseväe juhatajana ülekontrollimist – ta oli alates 5. detsembrist 2006 kuni 5. detsembrini 2011 kaitseväe juhataja. Mitmed kriitikud on öelnud, et Eesti ei õppinud Gruusia sõjast midagi – kas siin pole mitte tegu soovimatusega sealset kogemust siia õppetunnina tuua?
Pole ette näha, et opositsioon ämbri jala otsast ära võtta tahab. Ilmselt jätkub abielureferendumi takistamine raugematu hooga ja ehk ainult vajadus lääneliitlastele selgitusi anda võtab nende hoogu maha.
Üks postitaja ütleb seepeale: annaks jumal, et nad nüüd Kaja Kallast maha ei võtaks – tema juhtimise all hävib erakond ruttu.