25.07.2021
Päikesetõusuvalitsusest sai aastaga küünlavalgusvalitsus. Pilt on illustratiivne.
Kui EKRE oli valitsuses, kirjutas meedia isegi suvisel hapukurgihooajal vähemalt tema ministrite igast sammust – Kaja Kallase valitsus aga naudib suvevaikust ja ministrid justkui ei käikski tööl, igastahes kuulda neist midagi pole.
Tegelikult natuke on – siis, kui ministrid välismaal käivad. Välisreis on ju tore, selle kohta ei saa midagi kriitilist öelda, pigem tuleb sellest positiivset infot – minister kohtus teise riigi võimuesindajatega ning aeti tähtsaid jutte. Sisepoliitika plusspunkte ei anna, need tuleb võtta välispoliitikast.
Kaja Kallase sukkpükstevalitsus on poliitikast justkui kadunud. Pole vähimatki kuulda, et peaminister mingeid riigiasju ajaks. Rahandusminister on lapsepuhkusel, teda asendav justiitsminister annab endast harva märku kantseliitlike pressiteadetega. Sotsiaalkaitseministrist on teada, et ta kaitses konverentsil vähemuste õigusi, hall välisminister hõljub kusagil diplomaatilistes sfäärides, samas kui maailma tulisemates küsimustes (Nord Stream 2) tema häält ei kuule.
Ega meesministridki millegagi sära. Jaak Aab kannatab kõrget vastutust Kaja Kallase tegematajätmiste silumisel, Tanel Kiik maadleb stiilis “kord koroona all, Kiik peal, siis jälle…”, maaeluminister Kruuse tegeleb jälle oma seakatkuga…
Kui Kaja Kallas aasta algul valitsuse lõi, hoiatasid isegi sõbrad, et ärgu PortoRollo valitsus väga naisi esile tõstku, sest nagu ütleb eurosaadik Jaak Madison, on pelgalt naiseks olemisest valitsuses vähe abi, tuleb ka tõestada, eriti just naistel, et nad on head, ja ka meestest paremad. Kaja Kallase valitsuses on kõik ühtemoodi hallid, nii mehed kui naised.
Meestel pole midagi tugevate naiste vastu, aga neile ei meeldi, kui nood neid mõnitavad. Kaja Kallase valitsus aga tuli võimule loosungiga, et nüüd on naised võimul, hoidke mehed alt, nüüd hakkavad naised särama ja teie lähete prügikasti. Selline radikaalfeministlik suhtumine ei too naispoliitikutele kunagi liitlasi. Nüüd, mil naisministrid (nagu mehedki) pole midagi ära teha suutnud, eriti just naispeaminister, tuleb ülbitsemise bumerang naispoliitikute juurde valusasti tagasi.
See, et rahvuskonservatiivsed meespoliitikud oma naiskolleege kritiseerivad, ei tule mingist “toksilisest maskuliinsusest”, vaid sellest, et nad ei tee kunagi tühje sõnu, nagu seda teevad liberaalsed-vasakpoolsed mehed, kes lähevad ideoloogiliste kampaaniatega kaasa ja need ju ütlevad, et naiste võimu tuleb ülistada. Praegu pole midagi ülistada – kui oleks, siis ütleksid ka konservatiivid tunnustussõnu.
Kaja Kallase valitsus allakäik peegeldub populaarsusuuringutes ja ega midagi paremaks neis ei lähe – poole aastaga on korruptsioonikoalitsioon tõestanud oma suutmatust riiki valitseda. Maailm seisab suurte probleemide ees, alates Nord Stream 2-est tulnud reetmistest kuni pandeemia ägenemiseni, pluss rändesurve kasv ja hävitav kliimapoliitika – ALDE sabas sörkiv valitsus pole lihtsalt võimeline isegi asju hullemaks minemast tagasi hoidma, rääkimata millegi parandamisest.
See pole enam isegi stagnatsioonivalitsus, vaid pigem allakäiguvalitsus.