23.08.2020
Vähemalt põllumajandusse toob rohepööre küll tühjad laudad. Pilt on illustratiivne.
Ei saa öelda, et president Kaljulaid eesti rahvast ei esinda – neid, kellel eestlusest üha enam “poohui”, leiab tema jüngriteks ohtralt.
Jalutasin pühapäeva pärastlõunal Tallinna Luite asumis ja silma jäi mõndagi, mis meele mõruks tegi.
Ühe maja aias tähistati nädalavahetusel ilmselt lapse sünnipäeva – puude vahele tõmmatud nööril rippusid lillad tähed HAPPY BIRTHDAY. Maja ise tundus kuuluvat eestlastele: tavaline vanemas asumis paiknev hoone, floksidega lillepeenrad ja kogu hoovikujundus nagu eestlastel oma kodus ikka.
Miks siis oma last inglise keeles õnnitleti?
Paar tänavat edasi on ühe maja tänavaäärne elupuuhekk, ilmselt juba eelmise vabariigi aegu rajatud, ära köndistatud pooleteise meetri kõrgusteks tüügasteks. Muide, sealsamas pügati neidsamu elupuid eelmisel aastal nagu näiteks pärnasid, ilmselt lootuses, et need ajavad paari kuuga võsud üles. Aga elupuud ju ei aja, tema kasvuaeg käib nagu inimeselgi pikalt.
Ilmselt ei tea inimesed vana tava, et elupuid hoitakse. Kui oli vaja elupuud hädasti maha võtta, ei teinud seda omanik ise, vaid ta kutsus töömehe – ikkagi ELUpuu.
Ebausk? Pigem traditsioon, elu austamine. Ka elupuud elavad vanaks ja neid lihtsalt niisama ei tapeta ega köndistata.
Muidugi on majaomaniku enda asi, mis ta oma krundil teeb. Valus on see, et traditsioonidest enam ei hoolita, ei ristimändidest ega hiiepuudest, ja seda teevad eestlased. Või mis eestlased… paljud on juba samasugused, nagu see juurteta hord, keda lahkelt eestlasteks teha lubatakse.
Eesti suurim oht ei peitugi ehk venelastes ja neegrites, ei meeste omavahelises armastuses, mis on kui köndistatud elupuu, ei Brüsseli käsumajanduses ega Putini agressiivsuses – see oht peitub selles, et me ise ei taha enam eestlased olla, eestlaseks olemine koormab, lihtsam on olla maailmakodanik, keda traditsioonid ei kammitse. Ehk tühisüda, kõigieestlane.
Häppi indenpendesdeid kõigile ja kena tööpäeva elupuude lõhkumisel!
Jüri Kukk, toimetaja