President Kaljulaid ei suuda kuidagi hoiduda lõhestavatest ja sallimatutest sõnumitest

President Kersti Kaljulaidi tervituses, mille ta saatis Eesti Kongressi 30. aastapäeva tähistamise kontsertaktusele, on taas momendid, mis on tingitud sisepoliitikast ja suunatud kindlate poliitiliste jõudude vastu – isegi ajalukku vaatavalt ei suuda riigipea viha taltsutada.

Sellele viitab jutt “sallimatusest”, mis Kaljulaidi kõnes kõlab “euroopaliku väärtuse” kontekstis – nõukogude ajal polnud ühiskonnas “sallimatust” tänases mõistes, vaid oli ehe okupatsioon, mis surus ühe ideoloogia kõigile verise jõuga peale.

“Me oleme vabanemas sallimatuse ideoloogiast, mis meid on ahistanud okupatsiooniaastatel, ega soovi, et tuleviku Eestis oleks kohta sallimatusel teisitimõtlejate vastu,” väidab president kõnes.

President on ise näidanud üles sallimatust nende vastu, kes mõtlevad tänases Eestis teisiti, kui seda kirjutab ette liberaalne demokraatia – sellele viitavad tema välisväljaannetele räägitud sõnad vihkamisest rahvuskonservatiivide vastu.

“Nagu siis, võivad ka täna paljud ohud tulla meie endi hulgast. Seetõttu peame meeles hoidma, et inimeste õigused ja vabadused võivad kaduda vaid mõne valikuga, mis ei lähtu demokraatlikest väärtustest. Vaid koos, nii nagu kolmkümmend aastat tagasi, saame seista tänagi ühiskonna eest, mis on vaba sallimatusest.”

Kas president räägib neist, kes viivad “surematu polgu” lippude lehvides lilli pronkssõduri juurde? Ei, ta räägib eestlastest, kes tahavad Eestit rahvusriigina hoida ja vältida selle muutmist kohaks, kus “eestlane võib olla igaüks” – just nemad jäävad ette “euroopalike väärtuste” kehtestamisele.

Lause “Mõistmine, et vaba Eesti saab olla vaid demokraatlik õigusriik, kus austatakse kõigi vabadusi ja arvamusi” viitab taas Kaljulaidi praktikale rääkida “kõigi vabadusest” kontekstis, kus välja on jäetud “mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade” ja esikohale seatud võrdsusprintsiip.

Kas president oskab ja tahab kunagi pidada kõnet, milles ta ei külvaks vaenu ühiskonnas, viidates neile, keda ta südames vihkab? Tema kõne Eesti Kongressi 30. aastapäeva ei olnud ju sedavõrd suunatud ajaloolisele, kuivõrd tänasele poliitilisele võitlusele.