24.02.2021
Kui võeti poliitiline vastutus, siis pidi ju ka tegu olema?
“Aeg-ajalt võtab keegi poliitilise vastutuse. Ja mul on alati küsimus – mida ta võttis, mis krdi asi see on ja miks ta seda tegi?
Hiljuti üks koalitsioonipoliitik võttis poliitilise vastutuse seoses kuriteokahtlustusega.
Nii.
Selle loo kontekstis on kuhjaga jahutud süütuse presumptsioonist ja sellest, et olukord ei ole jõudnud isegi süüdistuse esitamiseni, kohtuotsusest rääkimata. Ja et on inetu ja väär kedagi sellises olukorras hukka mõista ja … Ühesõnaga – inimene on igati süütu, kuni kohus ei ole teisiti otsustanud. Õige muidugi.
Ainult et … miks krt ta siis selle poliitilise vastutuse võttis?!
Vastutuse võtmine tähendab ju mistahes eluvaldkonnas oma möödalaskmise, oma hooletuse, oma tegematajätmise, oma saamatuse, OMA SÜÜ tunnistamist ja selle eest sirgeseljaliselt karistuse kandmist.
Jah, vastutuse võib võtta ka isik, kes personaalselt süüdi ei olegi, kuid kes oleks pidanud tegelikke süüdlasi nö ohjeldama. Eks nii teevad siin ja seal aeg-ajalt erinevad valitsusjuhid.
Kui aga raiutakse, et mingit süüd ei olegi (vähemasti tõendatult), siis milleks peab süütu inimene vastutuse võtma? Ja miks ta seda vabatahtlikult teeb?
Ma olen vist üsna primitiivne organism, aga minu jaoks tundu justkui elementaarne, et kui X võtab kurja teo eest vastutuse, siis järelikult see kuri tegu toimus ja X oli selles süüdi.
Mulle tundub jaburana olukord, kus kurja tegu ei olnudki, aga X võtab siiski olematu teo eest vastutuse. Miks ometi ta seda teeks!?
Ma saan aru, kui mingi skandaali puhkedes mõni minister astub tagasi, et valitsus saaks rahulikult töötada, et tema personaalküsimus ei häiriks olulisemaid teemasid jne jne. Kuid sellisel puhul ei räägita vastutuse võtmisest.
Kui aga keegi võtab mingi jama eest vastutuse, siis järelikult see jama ju pidi olema. Või ei?”
Priit Tali, kolumnist