01.10.2020
Iga valitsus teeb nii, nagu õigeks peab, mitte ei loo opositsioonile võimalusi.
„Nii armas oli lugeda eilses Päevalehes Vahur Kooritsa lugu sellest, kuidas praegune valitsus paneb „miine“ järgmisele, Reformierakonna valitsusele. Kusjuures autor ei kasuta tingivat kõneviisi, vaid arutleb täiesti kindlas vormis, nagu 2023. aasta kevadised koalitsioonikõnelused oleks juba otsustatud.
Kas me mitte pisut ei kiirusta, Vahur?
Muidugi võib kahe aastaga juhtuda palju, kuid täiesti utoopilisena tundub võimalus, et oravad saavad järgmisel korral 51 kohta parlamendis. Igasugune muu „võit“ on aga – nagu me juba kogesime – ainult hetkeline rõõm. Tegelikult ei ole kuigi tõenäoline ka 40 parlamenditooli sattumine Reformi istumise alla.
Igal juhul peavad oravad endale partneri(d) leidma. Kas see on tõenäoline? Kas see on usutav?
Praegune, kuigi vastuoluline koalitsioon on näidanud iseendile ning ka teistele, et suudetakse ühiselt vankrit vedada küll. Kes neist – ja eelkõige MIKS – peaks alanduma oravate vasalliks? Oodata, et Reform pakub kellelegi võrdset partnerlust (portfellide jaotust), on väga naiivne.
Üldse mitte võimatu, tegelikult äärmiselt tõenäoline on, et praegused valitsuserakonnad koguvad kolme peale kokku Riigikogu otsustava enamuse ning jätkavad ka valitsemist.
Ja kuigi ei ole võimatu, et oma näputäie parlamendist napsab ka E200, siis mina küll kindel ei ole, et nad hirmsasti igatsevad Reformi laua kõrval kükitada ning purukesi püüda. Ei tahaks uskuda, et nad teadlikult plaanivadki opositsiooni jääda. Seega peab nende eesmärgiks olema kellegi „väikeseks vennaks“ saada.
Üsna arvestatava pikkusega ajalugu on ilmekalt näidanud, millist suurt venda tõenäoliselt keegi endale ei taha. Seega, kui olukord kujuneb tasavägiseks ning kahesajatajad osutuvad tasakaalu muutvaks jõuks, siis arvatavasti saavad nad pakkumise mõlemalt poolt.
Ja sel hetkel ei maksa varasemad sõnad ning kunagine retoorika enam midagi. Siis mõeldakse pragmaatiliselt, mis on kasulikum. Kes julgeks panustada sellele, et sellises olukorras kaks Kallast ühte heidavad? Mina küll mitte. Pigem kaldun teist varianti uskuma. Aga ega panustada ei söandaks sellelegi.
Nojah, olgu kuidas on, kuid hetkel ei näe ma küll mingit alust ega põhjust Kooritsa optimismiks.
Elagem siiski need paar aastat üle ja vaatame siis.“
Priit Tali, kolumnist