07.07.2019
Kas vares keset kirsiõisi on rassism?
Uute Uudiste kaasautor Priit Tali kirjutab meie süvenevast solvumiskultuurist ja “iga hinna eest” rassismiotsimisest.
„Oleme ikka väga-väga haigeks jäänud…
Miks suudetakse lugeda välja midagi negatiivset väljendist „neeger valgel liival“?
Kui liiv ON valge ja sellel liival ON neeger – siis see on lihtsalt reaalsus. Ja kui keegi peegeldab seda reaalsust sõnades, omalt poolt midagi lisamata, siis MIDA krt selles inetut on?
Minu igavarasuvine reaalsus on varesed kirsside õitsemise aegu – „vares valgete õite vahel“. Kas peaksin kramplikult hoiduma selle sõnastamisest? Mitte mingil juhul ei tohiks pildistada?
Kui mööda Viru tänavat klobistab ratsanik, siis IGAL JUHUL teda märgatakse, pööratakse pead, vaadatakse järgi, pildistatakse, kommenteeritakse. Sest see on erakordne sündmus. Kui hobuseid liiguks seal iga jumala päev ja kümnete kaupa, siis ei paneks keegi seda tähele. Sajandi eest ei pandudki.
Iga normaalne inimene märkab erandlikke olukordi, esemeid, isikuid. See on LOOMULIK.
Meie randades ei ole tavapärane kohata jääkarusid või mustanahalisi inimesi. Hüva, jääkaru on ilmselt veel haruldasem, kuid samas torkab neeger heledal liival kindlasti paremini silma. Me märkame teda kindlasti!
Miami Beachil ei tajuks keegi neegrite kohalolekut, seal on see tavaline ja harjumuspärane. Pärnu rannas ei ole!
Kui ma märkan Viru tänaval hobust, siis ei arva keegi, et ma olen loomavaenulik.
Kui ma märkan Kuressaare kaupluses Ivo Linnat ja palun talt võimalust ühiselt selfit teha, siis ei kutsuta mulle staaride ahistamise pärast politseid.
Kui ma aga panen rannas tähele neegrit, siis olen korraga põlastusväärne rassist!
Ja suurtes meediaväljaannetes peetakse uudisena kajastamise vääriliseks olukorda, kus Pärnu rannas oli neeger ja üks kodanik märkas teda!
Me oleme väga, väga haiged…“