Proletariaat ja sotsiaaldemokraatia vahetasid taas käepigistuse – kas see aeg ei peaks läbi olema?

Juncker isiklikult õnnistab sotsialismi naasmist liberaalsesse Euroopasse.

Viimasel ajal tundub sotsialism üha enam naasvat, kuigi Venetsueelas on ta siiski päris hädas.

Pisut kummaline tunne tekkis paljudel ka lugedes BNS-i uudist: “Ametiühingud allkirjastavad teisipäeva hommikul Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga (SDE) koostööleppe, teatas Ametiühingute keskliit esmaspäeva õhtul.”

Tegelikult pole selles midagi uut, pilt on tuttav juba Marxi “Kapitali” ilmumisest ning jooksnud läbi kommunistlike ja sotsialistlike internatsionaalide – sotsiaaldemokraadid esindavat töörahvast. Tänases päevaski orienteeruvad näiteks brittide “treidjuunionid” jätkuvalt Leiboristlikule Parteile ja nii edasi – miks siis mitte ka EAKL SDE-le.

Ainult et see pilt elabki vaid Uljanovi ajas. Tänasel päeval pole proletariaat enam see, mis ta oli veel möödunud sajandil – arenguid määravad ikka valge- ja sinikraed (puhtad kraed igal juhul), infotehnoloogia ja automatiseerimine. Ametiühingud ühendavad üha enam bürootöötajaid ja spetsialiste ning miks peaks nad just sotsiaaldemokraatiaga seotud olema?

Sotsiaaldemokraatia on ju ise samuti muutunud – ta ei esinda ammugi enam töötavat rahvast, vaid on üle võtnud neomarksistliku võitluse naiste, migrantide ja vähemuste eest. See on ju nähtav ka Eesti sotside poliitikast, kus vihased naiskomissarid juhivad naisõiguslust, erakond kaitseb ja võimendab geiagendat ning surus aktiivselt läbi rändepakti. Mis ühist on neil enam ametiühingute ja proletariaadiga? Nende ideoloogiaga seonduvad ametiühinguid võib küll veel omajagu olla, kuid miks peaks keskliit sellise kambaga flirtima?

Jah, sotse peetakse ka sotsiaalsetele probleemidele rõhuvaks ideoloogiliseks jõuks, kuid ähmastunud parem- ja vasakpoolsuse määratluses pakuvad sotsiaalseid tagatisi praktiliselt kõik erakonnad. Näiteks Keskerakond lubab ja loobib praegugi raha kõigis ilmasuundades ning ka üles ja alla – miks ei võiks nemad kui internatsionaalne vasakpartei ametiühingute partner olla? (Hilisem täpsustus – see leping Keskerakonnaga juba on, mis vaid kinnitab, et vasakpoolsed ja ametiühingud ulbivad ühes paadis).

Ega kogu selles loos ju polegi kummalegi poolele midagi ette, sest koostöökokkulepe on pigem deklaratiivne, ja kui mingi reaalne koostöö sujuma hakkab, on kõik ju tore! Ainult et kogu see värk tundub selle pildi moodi olevat, kus Uljanov-Lenin kommunistlikul laupäevakul palki tassib. Venemaa poolel hääbunud sotsialism hiilib lihtsalt Lääne poolt tagasi ning ametiühingute ja marksistide käepigistus kinnitab seda. Eriti veel, kui SDE poolt andis allkirja internatsionaalne esimees Jevgeni Ossinovski.

“Koostöölepingu sisus on teemadena märgitud sotsiaaldialoogi arendamine, majanduskasvu tagamine, uued töösuhted, teadmised, tervis, pensionisüsteemi jätkusuutlikkus, töötus ning maksuküsimused,” vahendab EAKL. Teemad on õiged, kuid kuigi väidetavalt on koostööettepanek tehtud kõigile erakondadele, tundub kokkujooks olevat vaid vasakparteidega, kellele on see koostöö vaid enda näitamine lihtrahva kaitsjatena, mida nad reaalses elus ei tee. Nende pilgud on internatsionaalsed.

Et see side sotsialismiga ainult arvamuseks ei jääks, siis tasub meenutada mullu mais Saksamaal Trieris toimunud Karl Marxi 200. sünniaastapäeva pidustusi, kus suur Marxi kuju toodi kingitusena Hiinast, aukülaliseks oli Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker isiklikult ja tänavatel marssis tänapäeva revolutsiooniline kaardivägi ehk vasakliberalismi toetajad.

Kommentaarid