19.04.2021
EKRE lippude alla tullakse veendumusest.
Meedia armastab rahvuskonservatiive kujutada inimestena, kes on maalt ja hobusega ning tahaksid ainult oma metsase künka otsas istuda ja kama mugida, keelates igaühel neile läheneda – miski pole tõest kaugemal, sest suur osa EKRE poliitilisest aktiivist on välismaal elanud, õppinud ja töötanud ja teavad täpselt, mille vastu nad võitlevad, et see Eestisse ei leviks.
Kui rahvuskonservatiivid oleksid tõesti piiratud silmaringiga, harimatud ja mõistmatud, poleks ju vaja midagi muud, kui nad mõneks ajaks Lääne-Euroopasse saata – kui nad näeksid, kui armastusväärsed on suured homoparaadid; kui hästi saavad seal läbi moslem, neeger ja põliseurooplane; kui vabalt võib seal mistahes teemal sõna võtta, ilma et keegi seda takistaks, jne, siis tuleksid nad koju tagasi veendunud vasakliberaalidena ja asuksid siin õhinaga multikultuurset ühiskonda looma.
Paraku ongi asi selles, et paljud EKRE liikmetest, toetajatest ja mõttekaaslastest on ise välismaal elanud, neid “võlusid” näinud ja sellest ka oma maailmavaate kujundanud. Või on too maailm neid konservatiivideks kujundanud, sest mitmed, nagu näiteks ka Uutes Uudistes kirjutanud Piret Kivi, on tunnistanud, et oli alguses vägagi liberaal.
Kreeka saartel tegutsev ettevõtja Aldo Maksimov, kes on teinud kaastöid nii Uutele Uudistele kui ka Objektiivile, ei ole Vahemere paadirände suhtes sugugi liberaalselt meelestatud, vaid vahendab selle hukutavat mõju. USA-s elav Jüri Toomepuu ei karju kaasa Bidenit toetava Eesti meediaga, vaid kirjutab kriitiliselt nii Bidenist kui ka vajadusel Trumpist. Soomes elav Paul Oja ei arva, et Soome on praegu õigel teel, vaid toetab Põlissoomlaste maailmavaadet. Tamara Jegorov puutus Hollandis väga palju moslemitega kokku ja leidis, et õigem on nende “rikastava mõju” alt kodumaale naasta.
See näitab, et rahvuskonservatiivide vaateid jagavad inimesed teavad, millest nad räägivad, mille vastu nad on ja mida nad siia ei tahaks. Ka peaaegu kõik praegu konservatiivsetes meediaväljaannetes töötavatest inimestest on välismaal elanud, õppinud ja töötanud, seega teavad nad, millest kirjutavad.
Enne pandeemiat käisid EKRE inimesed väga aktiivselt välismaal puhkamas, maailm on neil võrdlemisi läbi käidud ja sealne elu nähtud, üks endistest Riigikogu saadikutest loeb juba külastatud riikide arvu allapoole ehk selles võtmes, et kui paljudes on käimata. Samas ei ole nad seal näinud midagi sellist, mis sunniks neid maailmavaadet muutma ja näiteks sotsiks või moslemiks hakkama. Need inimesed ootavad ka võõrastest maadest turiste siia, et nood saaksid meiega tutvuda, kuid ei soovi Eestisse massimigratsiooni ja võõraid kultuure – igaüks jäägu elama siiski oma kodumaale.
Paljud rahvuskonservatiivid pole Läänes töötades ikkagi sealset arenguteed heaks kiitnud. EKRE-ga liitunud tippkirurg Hasso Uuetoa ravib näiteks suurema osa ajast patsiente Rootsis, Göteborgi ülikoolihaiglas, kuid toetab hoopis teist maailmavaadet, kui seda on Rootsis valitsev vasakpoolsus. Erakonnas on ka inimesi, kes töötanud rahvusvahelistes organisatsioonides ning resideerunud pikalt Brüsselis ja teistes EL-i keskustes, olnud diplomaadid.
Seega ei tähenda rahvuskonservatiividega liitumine sugugi seda, et inimene tuli metsatalust, on lõpetanud põhikooli ja ootab Kalevipoega koju. Enamik neist on palju reisinud või võõrsil elanud, nad on ilma näinud ja teavad täpselt, millised ohud Eestit liberaalsest Läänest ähvardavad ega soovi siia sealseid probleeme – ja selleks on nad liitunud EKRE-ga.
Kuivõrd paljud EKRE-ga seotud inimesed elavad praegugi välismaal, võidakse torgata – miks teie, patrioodid, siis kodus pole ja Eestit üles ei ehita? Maailmavaatest sõltumata on enamikul inimestest siiski vaja välismaal elamise kogemust, et teada, mida endile tahta ja mida mitte – peaasi, et nad kord naasevad, leides, et eestlase koht on siin, Eestimaal. Rahvuskonservatiivid on välismaal käinud, seda näinud ja ikkagi leidnud, et eestlus Eestimaal on see kõige õigem asi.