23.11.2020
Kaja Kallase põhimure.
Kui keskmiselt eestlaselt küsitaks, mida ta teab Kaja Kallasest, tuleks ilmselt stampvastused: Siim Kallase tütar, oli eurosaadik, tahab väga peaministriks saada ja umbusaldab palju.
Reformierakonna etteotsa valitud Kaja Kallasele pandi ilmselt palju lootusi, kuid need pole täitunud – vastupidi, ilus naine kamba ligilikke jõmmide eesotsas on iseenda paroodiaks saanud.
Pole kahtlustki, et Kaja Kallas sai sellesse ametisse, kuna ta on RE auesimehe Siim Kallase tütar. Kuna isa saamist riigi presidendiks või peaministriks takistab oluliselt tema maine kümne-miljoni-dollari-mehena ja väidetav seotus VEB Fondi skandaaliga, läks Eesti poliitikat vallutama tütar, isa toetav käsi õlal ja õpetused kõrvus.
Kahtlemata loodeti Kaja Kallase parteiliidriks seadmisel ka tema naiselikule ilule – liberaalid võivad lõputult jahuda sooneutraalsusest ja sooliselt võrdõiguslikkusest, aga naiselikkus ja kena välimus on endiselt naispoliitikule suureks boonuseks. Ainult et aju peab ka olema.
Kahtlemata pole Kaja Kallas rumal ja võiks teha hiilgavaid tulemusi mingis valdkonnas, aga poliitika pole üks neist.
Takistavaks teguriks on kompromissitus. Valimiste järel oli Reformierakonnas tiib, kes nägi võimaliku koalitsioonina paremliberaalide (tollaste), eurokonservatiivide ja rahvuskonservatiivide parempoolset liitu. Kaja Kallas välistas selle tingimusteta, Keskerakond eesotsas Jüri Ratasega aga mitte ja nii ei pääsenudki oravapartei võimule.
Opositsioonis olles pole Kaja Kallas välja näidanud kübetki poliitilist taipu. Pidevad EKRE poliitikute umbusaldamised on alati ummikusse jooksnud, sest kuigi enamasti on näha, et koalitsioon peab, on Kallas tuima järjekindlusega lootnud, et äkki keegi ikka hüppab üle. Reformierakonna mõttetut sahmimist on kritiseerinud ka paljud poliitikavaatlejad, kes samas EKRE vastu mingit sümpaatiat ei tunne.
Eriliseks fiaskoks kujunes viimane Mart Helme umbusaldamise kavatsus, kus asjaosaline ise tegi enesetaanduse ja Kallase erakond otsustas, et umbusaldame siis inertsist Martin Helmet, ega head umbusaldamist saa raisku lasta minna. Tulemuseks oli järjekordne farss.
Kaja Kallasel puuduvad kõik poliitikuks olemise juures vajalikud jooned: ettenägelikkus, valmisolek kompromissideks, analüüsivõime, et mõista, kuidas asjad võivad minna, arusaam poliitilistest allvooludest ja nii edasi. Tema põhimõttekindlus on ammugi jäärapäisuseks muutunud, puudub mõistlik tulevikunägemus, mida asendab müüt RE kõikvõimsusest ja asendamatusest.
Kaja Kallas on poliitikas naiivne, leppimatu, kitsa silmaringiga, kogenematu ja samas pisiasjadeski noriv, tal puudub võime näha üldist pilti. Nii ongi temast saanud manguja, kes anub enda kampa võtmist, ja enesepakkuja, kes loodab, et on igati pilkupüüdev. Ongi, aga mitte poliitikas, seal on teised reeglid.
Ilmselt on see Siim Kallase mõju, mis takistab enesekesksetel ja ülbetel Reformierakonna meespoliitikutel oma vapiloomakest varumeeste pingile saatmast, sest tegelikkuses käiksid Jürgen Ligi soovitused ilusatest silmadest kinnise suu all kõige paremini just Kaja Kallase kohta.
Reformarid valisid siiski oma Kaja tagasi, kuigi temas pole piisavalt oravat, nagu ta on tõestanud. Aga poliitilised oponendid võivad rahul olla – kuni Kaja Kallas juhib poliitoravaid ja Indrek Saar äärmussotse, jookseb opositsioon ise ja vabatahtlikult tuimalt peaga vastu seina. Sest nad pole parketikõlbulikud.