10.06.2020
Peipsi vetesügavustes peitub palju triivivaid nakkevõrke, millest peaks rohkem rääkima presidenti sinna kaasamata. Pilt on illustratiivne.
Möödunud reedel koos keskkonnainspektoritega Peipsil vanu triivima läinud nakkevõrke kokku korjamas käinud president Kaljulaid aitas küll probleemile tähelepanu pöörata, kuid muutis kogu ürituse omal moel ka riigipea isiklikuks šõuks.
Tegelikult olid keskkonnaministeeriumi erinevate allasutuste inimesed päev otsa järvel ametis, üldsuse ette jõudis aga lõuna paiku saabunud president Kaljulaid, kes tegutses nagu Putin kurgi rännuteele juhatades, ning rääkis probleemi taustast samuti nagu õpetaja jüngritele, saatjaks ajakirjanike parv. Kõige tõsisem töö toimus mujal, kus polnud võtteplatsi.
Riigipea rolli vastu sellistes üritustes ei saagi midagi olla, ta aitab muret teadvustada, kuid Kaljulaidi puhul on juba ületatud piir, kus nakkevõrk on pigem taustapilt, mille foonil särab “President”. Inimesed pole rumalad, nad märkavad, kui asi kisub putinlikuks amforate järele sukeldumiseks.
Nii oli ka Antarktika-reisi puhul esikohal president, mitte aga kogu reisi tegelik mõte või seal nähtu, milleks üldse seilama mindi. Kaljulaidi poliitturism keskendub juba tema isikule, mitte reisi eesmärgile.
Kaljulaidi puhul on tema avalike suhete meeskond algusest peale ämbrites kolistanud, üritades presidendis siduda Lennart Meri loomulikult tulnud veidrusi putinliku rahvamehe imidžiga, kuid välja on tulnud draamasugemetega absurdikomöödia.
Postimees märkis veel loo lõpus, et puhastustöödest võtsid osa keskkonnaminister Rene Kokk (teisel alusel) ja keskkonnainspektsiooni peadirektor Olav Avarsalu, kuid ERR ei pidanud vajalikuks ministrit ära mainidagi.
Eesti teab nüüd, et president käis Peipsil, teab ka seda, et seal on ulpivad nakkevõrgud, aga probleemi taust jäi suuresti ühe kaljuse laiu varju.