Riigikogu kui turuplats ja poliitikud kui turueided

See, et poliitikud teevad palju tühje sõnu, pole enam kellegi saladus – ja kui keegi hakkab tõsist juttu ajama, siis lüüakse ta reeglite rikkumise pärast ruttu risti.

Kolumnist Malle Pärn kirjutab sellest, et paljud inimesed on alles pärast EKRE Riigikogusse saamist hakanud jälgima sealseid ülekandeid – kui räägivad Mart või Martin Helme, siis on igal sõnal mõte ja lausel sisu.

Riigikogus nimetatakse seda “EKRE räiguseks”, aga ometigi on otsesel jutul tagajärjed – kui näiteks Mart Helme poleks rääkinud ukrainlannadest sõjapõgenike võimalusest sattuda inimkaubanduse ohvriks, räägitaks siiani vaid seda, et Läände saabunud naised on nüüd väljaspool ohtu. Pärast EKRE poliitiku juttu on prostitutsioon kindlasti suurema tähelepanu all kui siiani.

Enamik poliitikuid armastab lobiseda, et vaid pildis püsida. Näiteks saadavad mõned sotsidest ja reformierakondlastest Riigikogu komisjonide juhid pärast igat koosolemist kohe meediale pressiteate, kuigi midagi tõsist isegi mitte ei arutatud, rääkimata tulemusest.

Meedia on täis poliitikute sõnavõtte, mis on sisutühjad ega räägi millestki uuest. Kui lugeja loeb tänast välisminister Liimetsa sõnavõttu Ukraina teemal, tundub see tuttav, sest täpselt sama rääkis eile peaminister Kaja Kallas, üleeile Marko Mihkelson ja nii edasi – loosungid, tühjad sõnad, hukkamõistud, lubadused.

Nii kirjutab BNS: “Neljapäeval oma Saksa kolleegi Annalena Baerbockiga kohtunud välisminister Eva-Maria Liimets rõhutas, et Venemaa ei tohi Ukrainas võita.” Mida see jutuajamine muudab? Seda, et Venemaa ei tohi võita, teab iga mõistlik inimene nii Eestis kui Saksamaal nagunii. Hoopis paremini aitab hoopis see, kui eurosaadik Jaak Madison heidab sakslastele ette, et Vene gaasi ostmist jätkates aitavad nad kaasa Ukraina naiste vägistamisele ja tapmisele sõjakoldes.

Näiteks rääkis sotside esimees Lauri Läänemets neljapäeval Riigikogus, et Ukraina vajab Läänelt rohkem relvastust. Tema kõne koosnes algul Ukrainas valitseva olukorra kirjeldamisest, siis Venemaa genotsiidi äramärkimisest, edasi üleskutsest teistele riikidele kuritegude hukkamõistuks ja kohtupidamiseks ning lõpetuseks soovist, et Ukraina võidaks. On seal midagi uut, peale selle, et Läänemets taas pildis on?

Vahutamise asemel võikski meie poliitikud näiteks mõne Lääne-Euroopa sõsarpartei poliitikutele helistada, et nood survestaks oma valitsust Ukrainat aitama, algatada ise annetuste kogumise, vestleda ukrainlastega nende vajaduste üle ja korraldada abi – ehk siis teeks midagi reaalset. Sõnavahtu saavad ukrainlased iga päev kümneid kordi rohkem kui reaalset abi. Ka Läänemets võiks hoopis Saksamaa kantslerile Olaf Scholzile helistada, et too Ukraina heaks midagi teeks – Eesti ja Saksamaa sotsiaaldemokraatide liidrid peaksid ju saama omavahel vestelda.

Praegu aga vahutab Eesti poliitika tühjadest juttudest ja tühjadest südametest. Või nagu kirjutati sotsiaalmeedias: “Riigikogu saalis, komisjonides, meedias, valitsuses ja igal pool mujal kõlab ümmargune mula, mis midagi ei lahenda, küll aga varjab hästi valearvestused, vead, tegematajätmised.”