Riigivõim üritab reetmise teha üksikjuhtumiks, mida oli võimatu ette näha ja mis ei puuduta venelaste lojaalsust

Mis ajast ei vastuta Kaitseväe juhataja enam oma haldusalal toimuva eest isiklikult, vaid laiutab ainult käsi?

Uue riigireeturi juhtumi taustal on taas päevakorda tõusnud siinsete venelaste lojaalsus.

Muidugi on Keskerakonna juhitav ja venelastele toetuv valitsus tõtanud etnilist momenti maha salgama. Peaminister Jüri Ratas ja kaitseminister Jüri Luik rõhutasid kolmapäeval avalikuks saanud riigireetmise juhtumit kommenteerides, et ehkki arvatavad riigireeturid on vene rahvusest Eesti kodanikud, ei tohi see anda alust rahvusepõhisele eristamisele riigiametites.

Jääb mõistmatuks, kuidas peaministri ametit pidav inimene saab riigireetmises pidada võrdseks ohuks eestlast ja venelast ehk arvata, nagu ei sõltuks reeturlus rahvusest ja päritolust. Venelastel on siinsamas kõrval suur, Eestile vaenulik kodumaa, kes meelitab neid oma rüppe, eestlastel aga pole peale selle väikese, 45 000 ruutkilomeetrise maalapi mingit muud kodukohta – kuidas saab nende kahe rahva lojaalsustahet võrdseks pidada? Ei maksa unustada sedagi, et Eestis elavatest Vene kodanikest pooldas Putini tagasivalimist suurem protsent kui Venemaal – ju siis on meeleolud kogu kogukonnas sellised! Poliitik, kes lähtub hinnangutes sellest, milline meelsus võiks olla, mitte sellest, milline see on, ei sobi valitsusjuhiks!

Terve meedia kõmab õigustustest. Riho Terras väidab, et seda ei saanud reetmist ette näha, Arnold Sinisalu, kelle ametkond suunab “tülikaid” grenaderidest veterane Sinimägede üritusest kõrvale, leiab, et reetmine võib alguse saada süütust olmekonfliktist, välisluureameti juht Mikk Marran märkas küll anonüümseid Kremli mõjuagente, kuid mitte spiooni, riigiprokurör Inna Ombler ei näe teos ideoloogilist momenti – kogu ametnikkond ja poliiteliit on tõusnud tagajalgadele, et teha asi üksikjuhtumiks, mitte venelaste üldiseks lojaalsuspuudeks.

Vaatleme viimase aja juhtumeid. Jüri Ratase “huligaanid”, kes peksid laiali küüditatute mälestusküünlaid – putinivenelased. Kesklinna parkide noortejõugud – ikka venelased. Järjekordsed riigireeturid – sama! Need on Ratase ja Kaljulaidi “meie inimesed”, ja muide, siin lipsab sisse ka “kahesajaeestlase” Kristina Kallase nimi, kes on riigireetur Deniss Metsavast näidanud kui integreerumise musternäidist. See peaks vähemalt eestlastest äratama kahtlust, kas Eesti 200 ei ole mitte venestamise Trooja Hobune 200.

Keskerakondlaste, sotside ja isamaalaste valitsus on alustanud taasvenestamist läbi slaavlaste sisseveo, kakskeelsete koolide, keelenõuete leevendamise ja paljude muude tegurite, ja vene kogukonna putinlik osa on sellest ilmselgelt hoogu juurde saanud. Venelased on ka Tallinnas muutunud üha ülbemaks, nad nõuavad rohkem, rõhutavad oma keele väidetavat ülimuslikkust, toonitavad oma võitu Teises maailmasõjas ja mõnitavad kõike eestlaslikku. Ja nagu Lääne-Euroopa lömitab islamiimmigrantide ees, lömitab Ratase valitsus venelaste ees, kartes kõvemat häält teha – järsku hakkavad vastu või ei anna valimistel enam oma häält. Nood aga võtavad juba päris nähtavalt riiki üle.

EKRE on taas ainus, kes juhib tähelepanu venelaste üha süvenevale ebalojaalsusele, erakond on ainus, kes soovitab riigiametite puhul jälgida ka etnilist momenti ehk idanaabri mõju ja survet – ning saab taas kaela solgi, nagu õhutaks rahvuskonservatiivid rahvustevaheliste vaenu. Kui kord peaks aset leidma Venemaa agressioon ja Kaljulaidi “meie inimestest” saavad ühtäkki meie verisemad vaenlased, siis tuleb paljudel enne surmakuuli tabamust tõdeda, et EKRE-l oli järjekordselt õigus.

Erki Evestuse karikatuur

Kommentaarid