“Seelikuvalitsus” ei tähenda tingimata kompetentsi, vaid võib ka poliitilisi fuuriaid tähendada

Valitsus pole saunapidu, kus peaks jälgima, et piisavalt naisi oleks kohal, ütleb Kalle Muuli ja ja seda ei saa valeks pidada. Muide, samamoodi küsitakse ka: miks abielus ei ole sugu oluline, valitsuses aga on.

Kaja Kallase valitsuse ametisse astumisel rõõmustas “progressiivne üldsus” selle üle, et selles olevat palju naisi. Muidugi ei taha keegi kommenteerida, kas naised on meestest tõesti paremad või on asi ainult ideoloogilises soolises võrdsuses.

Kui tõesti on progressiivne ainult jaotus triibuliste nimekirjade järgi, siis igas erakonnas on palju väga asjalikke, asjalikke, vähem asjalikke ja mitte üldse asjalikke naisi – kui erakond pääseb võimu juurde, siis täitkem ametikohad riigisüsteemis soolise võrdsuse printsiibil, tühja sest kompetentsusest!

Kui aga vaadata seda, kas naised on tõesti paremad, siis vaataks kasvõi Kaja Kallase esimest töönädalat, kus märgi said külge kaks naist – sotsiaalministeeriumi “eliitvaktseerimis”-kantsler Marika Priske ja rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus, kelle kohta kirjutab EPL sellelgi nädalal: “Autorollo kirjavahetus näitab Pentus-Rosimannuse seotust”.

Eraldi maksab ära märkida, et ei president Kersti Kaljulaid ega ka peaminister Kaja Kallas pole tõtanud vaktsiiniskandaalis sõna võtma – mis on meil kasu naistest võimupoliitikutest, kui neil korruptiivsete juhtumite puhul suu vett täis on?

Kaja Kallas on tuntud intrigant, kes algatas oma erakonnaga parlamentaarse obstruktsiooni, mille käigus esitati kümneid riigivaenulikke või perversseid ettepanekuid abielureferendumi eelnõu juurde. Samas peetakse Kallast nõrgaks poliitikuks, kellel puudub ka kompromissivalmidus ja oskus oma sammude tagajärgi ette näha.

Uue valitsuse loomisel töötas lisaks Kallasele ja Pentus-Rosimannusele leppe kallal ka maksumaksja raha eest korruptiivseid tegusid teinud Mailis Reps, keda paljud süüdistavad ka Eesti haridussüsteemi lastevaenulikuks ja ideoloogiliseks muutmises. “Seelikuvalitsust” soosiv president Kaljulaid aga on tuntud ühiskonna lõhestajana.

Keegi ei taha öelda, et naised poliitikas oleks halvemad kui mehed. Aga nad pole ka kuidagi paremad, nad on sama ühiskonna produkt. Katri Raik osales siseministrina oma erakonna provokatsioonis maailmavaatelise vastaspartei meeleavaldusel, aga see ei pannud teda konflikti uurimisest distantseeruma. Näiteid naispoliitikute destruktiivsest tegevusest on küllaga.

Muide, naispoliitikud pole ka oma suguõdede suhtes tolerantsed – kui EKRE IT- ja väliskaubandusminister Kart Kingo vastu algatati süüdistused ebapädevuses ja väheses keelteoskuses, grillisid opositsiooni naised teda ülima mõnuga – keegi ei öelnud, et säästkem nüüd naisi poliitikas.

Möödunud nädal näitas kohe ära, et “seelikuvalitsus” pole grammigi parem kui mistahes varasem meespeaministriga valitsus. Võib-olla pole ta ka halvem, aga seda näitab aeg.

Küll aga tuleb selgeks teha, milles seisneb naiste ülekaaluga valitsuste paremus. Kui vahet meestevalitsustega pole ja ainsaks põhjuseks on ideoloogiline võrdõiguslikkus, siis miks mitte valida ka koristaja Maali koos kojamees Heinoga Riigikogusse või panna ministritoolile – küll “triibulised nimekirjad” annavad ka kompetentsi.