26.06.2024
Eesti on demokraatlik maa, kus välisriigi sümboolika kasutamine ei tohiks mingil juhul kohustus olla.
Kaitseliitlasena olen Ukraina toetaja, elan nende edule rindel kaasa ja muretsen, kui nad peavad venelaste survele järele andma, olen annetanud rindele saadetava kraami ostmise jaoks – aga ma ei saa aru, miks on Eestis tehtud Ukraina-meelsusest kohustus, sealhulgas asjades, mis teemasse ei puutu.
BNS vahendab: “Narvas jäi pühapäeval mitu noorteorganisatsiooni Noored Kotkad narvalasest liiget kõrvale Võidupüha paraadilt, sest nad keeldusid kandmast rinnas Ukraina lipuvärvides linte, kirjutab Postimees.
Kaitseliidu koosseisu kuuluva Noorte Kotkaste organisatsiooni esindaja Richard Lemendik kinnitas, et selline vahejuhtum tõesti toimus.
«Kodus valitsenud hoiakud ei lubanud väikesel seltskonnal lastel Ukraina lipuvärve rinnas kanda. Kõigile Kaitseliidu üksustele anti käsk kanda suursündmuse ajal mundril sini-kollast lippu. Kohal olnud noortejuht otsustas Ukraina värvides lindist keeldunud poisid paraadsalgast eemaldada,» selgitas Lemendik.”
Esmapilgul võib kõik loogilisena näida: Kaitseliit valmistub vastupanu osutama just Venemaale, kes praegu Ukrainas märatseb, ja seetõttu peaks organisatsiooni liikmed olema ka Ukraina poolt. Aga Ukraina on ju ainult üks näide ja kui tema võrrandist ära võtta, siis muutub pilt kohe.
Kohustuslik saab olla ainult ustavus oma riigile. Lojaalsust välisriigile, ka kõige parimale sõbrale ja võitluskaaslasele, ei saa oma kodanikelt kuidagi nõuda. Miks üldse anti Kaitseliidu üksustele käsk kanda Ukraina värve üritusel, mis on pühendatud Eesti riigipühale? Kas Eestis ei saa Ukraina-teemat isegi mitte riiklikest sündmustest enam kõrvale hoida? Pole ju Võidupüha paraadil Ukrainaga mingit otsest seost, isegi Võnnu lahing peeti hoopis sakslastega (mitte punavenelastega) maha…
Või taheti selle käsu ja sellest tulenevalt Ukraina sümboolikaga kedagi Narvas ja piiri taga ärritada? Samal ajal istuvad PPA mehed põõsastes ja pildistavad, kuidas venelased piiripoisid ära korjavad. Üsnagi venemeelses piirilinnas on Ukraina-teema, eriti kui seda aetakse täiesti seostamatult, karm teema (ukrainlased siinsamas piiri taga, kui teiselt poolt vaadata). Sinimustvalge valgesinipunase vastas on niigi intrigeeriv, miks lisada sinna veel ka sinikollane?
Kaitseliidus kannavad paljud mundril koos riigivärvidega ka Ukraina värve, aga see on vabatahtlik. Miks siis sunnitakse Kaitseliidu allorganisatsioonides Eesti riikliku püha ajal vabatahtlikele riigikaitsjatele ja selleks pürgijatele peale Ukraina-patriotismi – kas Eesti patriotismist ei piisa? Kaitseliidu aluseks on ennekõike ustavus Eestile, miks lisada sinna veel riike, kelle vastu tuleb patriotismi üles näidata?
Ei oskagi pakkuda, mis olnuks Narvas lahendus? Ukraina lint rinnas on igati normaalne, aga selle kandmist ei saa kohustuseks panna, veel vähem selle puudumise eest karistada – nii me hakkame sarnanema riigiga, kus pioneeri- või komsomolimärk pidi igal juhul rinnas olema. Eriti veel olukorras, kus pole põhjendust, miks peab EESTI võiduparaadil olema UKRAINA sümboolika – üks asi on sellega toetuse avaldamine, teine asi on nende sümboolika muutmine meie omaks, seejuures lausa kohustuslikuks.
Selle intsidendiga võeti niigi pisut ebalojaalselt Narvalt ära veel üks võimalus olla Eestile lojaalne – ei piisa ainult lojaalsusest Eesti riigile, vaid tuleb seda olla ka Ukrainale. Ja siis võib asi lõppeda nii, et ei olda seda kumbalegi.
Vaimulik Veiko Vihuri ütles alles äsja tabavalt: “Ma lükkan otsustavalt tagasi selle, kui Ukraina pooldamisest tehakse eestluse lojaalsustest.” Antud juhtum ongi selline näide.
Ukraina toetamine peaks olema inimeste südame “siseasi”, Eestis aga tehakse sellest riiklik kohustus. Hästi see lõppeda ei saa. Tuletagem meelde, et Ukraina sõja alguses ei pannud paljud oma sotsiaalmeediakontole Ukraina värve just seetõttu, et ei tahtnud olla nende moodi, kes mistahes sündmuse puhul kohe ennast sümboolikaga ehivad, nagu see sai alguse fraasist “Je suis Charlie”.
Jüri Kukk, toimetaja