13.02.2020
Ametnikke ei tohi lasta ministeeriumides mugavustsooni vajuda, vaid nad peavad valmis olema kasvõi lahingusse sööstma. Pilt on illustratiivne.
Kuigi Tanel Kiik esindab Keskerakonda, on sotsiaalministeerium juba pikka aega sotside pesa olnud ja see peegeldub ka nende eelarvevalikutes.
SAPTK osutas Riigikontrolli poole pöördudes asjaolule, et Eesti LGBT sai raha realt, kus olid hasartmängumaksust peredele, vanuritele ja teistele hädasolijatele mõeldud vahendid, kusjuures geiorganisatsioon soovis raha pigem tegevuskulude katteks ja propagandaks.
Siinkohal on hea pöörduda Uute Uudiste kolmapäevase loo “Rootsi vasakpoolsed tahavad luua partei, mis tegeleks tööinimeste, mitte ideoloogiliste vähemuste muredega” poole, mis selgitab osaliselt sotside mõjualas oleva sotsiaalministeeriumi tegelikke eesmärke.
Nimelt on Rootsi ekskommunistid eeltoodud loos väitnud, et moodsad sotsiaaldemokraadid ei tegele enam tööliste ehk palgatöötajate ning teiste sotsiaalselt allasurutute kaitsmisega, vaid nad on oma eesmärgiks võtnud kliimavõitluse, multikultuursuse edendamise ning vähemust ja migrantide kaitsmise.
Sotsiaalministeeriumi eelarvereal oligi raha, mis oli mõeldud sotsiaalselt hädas olevatele inimestele, kuid Kiik ja moodsad sotsid ministeeriumis suunasid raha hoopis multikultuursusele. See näitab ära Eesti sotside tegeliku palge – ka nemad on neomarksismist mõjustatud modernsed sotsiaaldemokraadid.
Eesti sotsid on härrassotside erakond, või nagu ütlesid nende Rootsi mõttekaaslased: vasakpoolsed on muutunud eliidi osaks, nad on kaotanud kontakti reaalsusega ega esinda enam tavalist tööinimest, nagu nad tegelikult tegema peaksid. See uus suund on viinud sotsiaaldemokraatia põhjalikule allakäigule kogu maailmas.
Vastuolu “uute” ja “vanade” (bolševikud ja menševikud?) vahel oli näha ka Eestis, kui valiti sotside uut esimeest: Lauri Läänemets tahtis justkui sotsiaaldemokraatide vana rahva poole pööratud nägu taastada, kuid Indrek Saare valimine kinnistas neomarksistliku liini.
Sotsiaalministeeriumis toimuv aga on selgelt ideoloogiline surve ühiskonnale: enam ei rahastata inimesi, kes on tõsiselt hädas, vaid raha suunatakse neile solvumispõlvkonna komissaridele, kes tunnetavad, et nende kapriisid, pretensioonid ja kalduvused ei saa ühiskonnalt piisavalt tähelepanu, ning on seetõttu agressiivselt endale õigusi nõudmas. Teiste, tõeliste abivajajate arvelt.
Liisa Pakosta, Tanel Kiik ja sotsminsotsid laulavad igakülgsest võrdsusest rääkides ideoloogilise Frankfurti koolkonna ettekirjutatud nootide järgi.