Selle Ruja populaarse laulu ajamõõde oli küll pisut teine, aga kuna tegu on just esmaspäevaste muljetega hommikuses ühistranspordis, siis ehk andestavad inimesed mulle.
Jutt käib suurest multikultuursuse kogemusest, mida saab kogeda lühikesel marsruudil Tallinn-Väikesest Vabaduse väljakuni, mille vahele jääb vaid kaks peatust. Vineeri peatuses sisenes bussi koolilaps, kuskil 8-9-aastane, koolikott selgas ja suusamüts peas. Aga mütsivärvid – valge-sinine-punane, täpselt õiges järjekorras, ülalt alla, Venemaa lipuvärvid.
Võib vaid arvata, millisest perekonnast laps pärit on – president Kaljulaidi ja peaminister Ratase “meie inimeste” perest! Ja läheb kooli, kus õpetajaks on Vene Föderatsiooni kodanik, kelle arvu pealinna haridussüsteemis Tallinna linnavalitsus kiivalt varjab.
Edasi Kosmose peatus. Seal väljus sooneutraalne inimene, kelle kallal pidi pikalt mõistatama, kellega tegu. Meeste müts, paljaks pöetud pea, naiselikud näojooned, mantel, mille alt ulatub põlvini rätik või seelik, retuusid ja sõdurisaapad – ristiinimesel annab mõelda, kes ta on neist arvukatest variantidest tõelise mehe ja naise vahel.
Vabaduse plats. Valgusfoori all oodates tulid selja taha kaks araablast, valjusti oma keeles rääkides. Mõlemad jõulised tüübid, 30-40-aastates, ehk Süüria kodusõja veteranid – oma tütart ei laseks selliste jõmmide lähedalegi. Neegreid sel korral ei näinud, mis on haruldane asi, sest töölt koju või vastupidi käies näeb neid alati.
Ja lõpuks Toompea – rasket vaenulikku väge kiirgav Nevski katedraal, kuhu lähevad juba vara hommikul kümned inimesed, vanad ja noored, et küünal panna – kindlasti mitte Eesti riigi kaitseks.
Täna nägin ma multikultuurset Eestimaad!