Tõdemus: Kersti Kaljulaid ei ole “meie inimene”. Ivan Makarov… on!

Repliik,
©Ilmar Saabas/Ekspress Meedia
Eestlased on need, kellele “Tõde ja õigus” midagi tähendab – teistel rahvastel on omad Tammsaared.

Hakkasin tõsiselt mõtlema president Kaljulaidi poolt avalikku kõnepruuki toodud mõiste “meie inimesed” üle siis, kui lugesin Postimehe kolumnist Ivan Makarovi lugu “Eestil ilma eestlasteta pole mõtet”.

Kõige ehtsama vene nimega mees ütleb oma meenutustes: “Siis äkki sain ma lõplikult aru ka oma isa sõnadest, mis ta ütles siis, kui me ta pärast peaaegu 40-aastast äraolekut Peterburist koju tõime. “Ma ei igatsenud taga Eestit. Aga ma igatsesin taga eestlasi,” ütles ta. Vana filosoof, defineeris ta väga täpselt: ilma eestlasteta oleks Eesti lihtsalt üks maalapp ja kohanimi. Eesti on täpselt selline, nagu on, tänu eestlastele. Just sellepärast on siin hea olla ka kõigil teistel. Eestil ilma eestlasteta ei oleks mõtet, see oleks lihtsalt üks hostel laia tee ääres.”

Siinkohal pean tunnistama, et pean seda venelast suurimaks Eesti patrioodiks kui seda on paljud põliseestlased, eriti aga maailmakodanikeks saanud noorem põlvkond. Kindlasti aga on Makarov eestlastele suurem sõber ja tugi kui on seda president Kaljurand, peaminister Ratas ning kõik need poliitikud: Mikser, Vakra, Kaljurand, Kallased, Randpere ja paljud teised Brüsseli-truud kokku. Eriti aga ei saa Makaroviga võrrelda Ossinovskit – kui esimest tõmbab Eestisse just põlisrahvas, siis Ossinovski Eestimaa on hall europrovints.

Miks ma julgen nii väita? Sest Randpere näeb vaimusilmas tervet lauluväljakutäit neegreid eesti laule laulmas; Kaljulaid jagab eestlase staatust igaühele, kes seda vaid soovib, Ratasele on “omad” ka Deniss Metsavas ja mälestusküünalde peksjad (miks ta muidu neid kaitses?) – nende politikaanide jaoks pole eesti keelt emakeelena rääkivad inimesed enam “omad”. Nende truudus ei kuulu selle maa rahvale, vaid Brüsselile ja kaugetele isandatele.

Eesti teevad Eestiks just needsamad eestlased, keda igatses taga Ivan Makarovi isa – jonnakad ja kinnised, aga eesti keelt kõnelevad ja seda kultuuri edasi viivad. Vana Makarov ei igatse ega hakka taga igatsema meie keelt purssivat neegrit, araablast ega ka mitte inglast ja hispaanlast – ikka vaid seda valgenahalist (vabandage mu rassismi!), Eestimaa metsade ja põldude keskel üles kasvanud, selle maa külge tiheda juurestikuga seotud eesti keelt kõnelevat põlisrahvast. Eestimaa tähendab tegelikult ka täna vaid sedasama natsionalistideks ja rassistideks hüütavat põikpäist rahvast, kes ei taha kangekaelselt multikultuursuse ja “avatuse” nimel kõigest eestlaslikust loobuda.

Ajagu kartellipoliitikud suust millist möla tahes, nende aetav poliitika viib selleni, et Eesti saab võõraid täis ja me kaome “inglišši spiikivate” tõmmude ja mustade inimeste sekka nähtamatuks, kirikute asemele kerkivad mošeed, Eestist jääb alles vaid maalapp ja kohanimi, aga võib-olla lihtsalt hostel Estonia.

Lõpetuseks üks lause Ivan Makarovilt, mis on küll pisut kontekstiväline, kuid meeldiv ikkagi: “Ma ei tunne isiklikult mitte ühtegi koondkujust tädi Maalit, kes ei lase oma väidetava tigeda piiratusega sallivuse üldpeol kollektiivse orgasmini jõuda.”

Ja suured tänud Eesti rahva sõbrale Ivanile, kes teeb selle väikese rahva jaoks ära rohkem kui Kersti ja Jüri R.

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused