13.02.2021
Toila Oru park
Postimees edastab kurva loo Suurbritannias surnud 29-aastasest eestlannast, esialgu info järgi tundub surma põhjuseks olevat koroona. Kuid lool on veelgi kurvem taust.
Uudisest loeme: eestlanna oli korduvalt keeldunud kutsumast kiirabi, põhjendades seda oma nooruse ja asjaoluga, et meditsiinisüsteem Ühendkuningriigis on niigi ülekoormatud ja teised inimesed vajavad abi temast rohkem; 2. veebruarist alates ei vastanud ta enam telefonile, naise leidis surnuna korterisse sisenenud politsei; elas Ühendkuningriigis üksi koos oma kassi ja koeraga, ent oli pidevas kontaktis oma poiss-sõbra, naabri ja kodustega. Kuni suveni töötas ta rahvusvahelises ettevõttes projektijuhina. Pärast kollektiivset koondamist otsis ta uut tööd; omaksed Eestis olid teda korduvalt kutsunud kodumaale naasma, kuid seda takistas muuhulgas asjaolu, et tema pass ja ID-kaart olid aegunud ning uute dokumentide saamiseks pidanuks ta minema Londonis asuvasse Eesti saatkonda sõrmejälgi andma; lähedased teevad suuri jõupingutusi, et lahkunu tuhk kehtivatest piirangutest hoolimata lõpuks Eestisse jõuaks. (BNS)
Eestlased, mida me endale teeme? Lahkume kodumaalt, lõikame osaliselt läbi juured, jätame lähedased Skype teisele poole, kust isegi kallistada ei saa, saame maailmakodanikuks, elame ka võõrsil üksi, kus rasketel hetkedel abi ei saa, sest kallimaid läheduses pole, ja lõpuks on raske isegi meie maiseid jäänuseid koju saada…
Veel hullem, et liberaalne valitsus loob ka Eestisse ühiskonda, kus meile tulevad samasugused võõrad ja juurtetud ning eestlased ise tunnevad ennast osas Eestimaastki nagu võõrsil, sest võõrad on ümberringi.
Multikultuurne ja globalistlik maailm seda tahabki, et oleksime üle ilma laiali, samas aga poleks meil kohta, kus isegi raskel ajal saaksime ennast turvaliselt tunda – nagu praegu veel eestlaste Eestis on.