20.08.2018
Üheslaulmine on ilus üritus, kuid eestluse hetkeolukord teeb südame ärevaks.
Sel ajal kui laulukaar üheslaulmisest kajas, kõndisin ma Luiteküla vaiksetel tänavatel ja pugisin õunu, mille head inimesed olid kastidega tänavate äärde asetanud. Ebapatriootlik, eks?
Jah, ka mina tunnen meeletut headmeelt selle üle, et elame juba 27 aastat omas Eesti Vabariigis. Ainult et südames pole rahutunnet, vaid ärevus homse ees – ma pean tunnistama, et sellist riiklikku süsteemi, mis meil on sisse seatud, ma 1991. aastal küll ei tahtnud.
Tollal polnud minu nägemuses vikerkaaremotiivi röövinud geilippe, tänavatel kondavaid neegreid, jalaga küüditatute mälestusküünlaid peksvaid putinivenelasi, Kremli asemel Brüsseli taldu lakkuvat “eliiti”, eestlaseks olemise häbenemist, EL-i käske ja ähvardusi ning paljut muudki, mis täna on reaalsus.
Ma võinuks muidugi lauluväljakule minna, aga olen silmakirjalikkuseks liiga vana. Seal laulnuks koos minusuguste rukkilillepuruste rahvusdüstopistidega isamaalisi laule ka Valdo Randpere, kelle unistuseks on terve lauluväljakutäis eestineegreid; president Kersti Kaljulaid, kes küsiks kindlasti: “Welcome! Kas sooviksite olla eestlane?”; Marianne Mikko, kes mõtetes teeb igat lauldavat lugu sooneutraalseks; Margus Tsahkna, kelle unistustes on veelgi suurem lauluväljak, kuhu mahuks 2.0 ühikut uuseestlasi jne… Tänan, ei!
Ah et nemad on ju ka Eesti patrioodid? Muidugi on! Ka Malmö põlisrootslased olid kord Rootsi patrioodid, kes tahtsid kodumaale head, aga said vägivallatsevad sisserändajad, granaadiplahvatused ja autosüütamised. Mammi Merkel on samuti suur Saksamaa patrioot, kes kutsus süürlased sinna, et nood multikultuurse Reichi veelgi võimsamaks teeks – ainult et see päris Saksamaa on kuhugi ära kadunud! Nende globalistlike “patriootide” võimutsemisel tekivadki negroidsed eestlased, eesti keel loovutab oma koha vene ja inglise keelele, Mardi asemel hakatakse Halloweeni jooksma… Hoidku jumal selliste “Eesti patriootide” eest!
Jah, muidugi võinuks seista kõrvuti kõigi nende Tallinna lauluväljakule kogunenud päris- ja pseudoeestlastega, hoida kätest kinni ja laulda “Põhjamaad”, ainult et… juba uuel nädalal läheb Mailis Reps kakskeelseid lasteaedu vorpima, Indrek Tarand sõidab europarlamenti Poolat karistama, Jüri Ratas ukrainlasi importima, Helen Sildna rukkililli purustama, Evelin Võigemast kollide puudumist tõestama, Kari Käsper geide ja migrantide rinnale nutma… ühtekuuluvustunne haihtub, nagu poleks seda kunagi olnudki!
On üks väga populaarne sari “Surmarelv”, kus üks peategelastest, neegerpolitseinik Roger Murtaugh, ütleb kuulsad sõnad: “Ma olen selliste jamade jaoks juba liiga vana!” Ka mina olen liiga vana, et mängida kaasa Eesti peaaegu juba olematu suveräänsuse, eneseotsustamisõiguse ja eestluse õitsengu õõnsaid murumänge! Pealegi lugesin ma alles hiljuti Uute Uudiste toimetusse saabunud kirja sellest, kuidas kapo takistas Saksa poolel sõdinud Eesti meeste osalemist Sinimägede üritusel…
Tundub, et eestlastel on praegu meeletu igatsus selle ühtekuuluvustunde järele, mida me oleme aeg-ajalt juba läbi elanud. Me oleme kaotamas identiteeti ja miski kuskil südames annab märku, et peaksime hoidma ühte nagu heitunud mesilaspere. Enamik eestlastest on riigitruud, sest tundub, et riik ju toimib – kauni fassaadi taha ei julge ega taha aga keegi vaadata, sest seesama süda ütleb – midagi head seal pole ja parem kui seda ei tea. Üheslaulmine aitab seda tunnet leevendada.
Globalistide käsilased mängivad eestlusega julma mängu. Nad on asunud seda üleilmastumisele ja multikultuursusele sobivamaks tegema, et siis kõik eestilik lõplikult lammutada. Kõik algab eestluse laiendamisest ja lahjendamisest. EKRE-t kujutatakse seejuures kogu rahvale vastandujana, kes ei taha, et me kõik ilusasti koos kõrvuti lauluväljakul seisaksime.
Paraku on EKRE ainus, kes näeb mängu läbi, sest idee meie lauluväljaku koosolemised internatsionaliseerida kõlavad juba ammu. Algul kutsutakse sõbralikult enda kõrvale neeger, siis venelane, pärast moslem, kõlavad vene, inglise ja araabia laulud ning lõpuks märkavad teised, et kohal on mingi imelik kohalik rahvas, kellele tuleb koht kätte näidata.
Piletiga ühislaulmine oli küll ilus, aga juba selle tasuliseks tegemine Eesti 100 raames oli inetu. Kuid inimeste soov ennast ühtsena tunda sai ajutiselt rahuldatud, et uuel töönädalal taas Brüsseli eurodirektiive seadustesse kirjutama saaks hakata.
Ja lõpetuseks üks satiiriline tähelepanek eestlaste ühise maja juurest: Reformierakond tahab maja üle värvida, et lagunemist varjata; Keskerakond teeb oma toa ilusaks, teistest ta ei hooli; sotsid võõpavad igasse tuppa lillekesi ja kirjutavad ilusaid loosungeid; Isamaa vaatab ringi, kuidas teisi parematest, juba remonditud korteritest välja ajada; ainult EKRE toksib palke, hindab vundamenti, vangutab pead, nähes katuse seisukorda, ja otsustab maja põhjalikult remontida.
Praegu pole aeg uinutavaks üheslaulmiseks, kätte on jõudnud aeg vihaseks ühisprotestiks eesti keele, kultuuri ja omariikluse hävitamise vastu.