13.10.2016
ilves
Kuigi president Ilvesest on nüüdseks saanud juba ekspresident, kuid varjud tema minevikust kimbutavad Eestit ja meie maksumaksjate elu ilmselt veel tükk aega. Ilvese suurimaks teeneks tuleb lugeda tema hoiatavat negatiivset eeskuju. Ilves tõestas veenvalt, et heas ülikoolis õppimisest, närimiskummist, Twitteri säutsudest ja ameerika aktsendist ei piisa, et olla Eestile hea president. Ärmatamise, naistevahetuse ja oma rahva sõimamisega näitas lahkuv president negatiivset eeskuju, milline üks president olla ei tohiks.
Ühtlasi tuletas ta oma kõikidele meelde, et Eesti väärib presidenti, kes seisab meie riigi ja inimeste huvide eest, ühendab, mitte ei lõhesta rahvast, kuulab erakondi, arvestab opositsiooniga ja oleks ühtlasi rahva moraalne kompass. Ka negatiivne või hoiatav eeskuju võib olla mõnikord kasulik.
Hea näide ärmatamise jätkumisest on EAS saadud rahast vaid kümnendiku tagastamine Ilvese poolt, mis näitab ilmekalt, kuidas ekspresident rahva rahast ja meie riigist tegelikult hoolib. Armetud argumendid mingist varasemast lepingust ja selle “justkui” täitmisest ei pea vett. Veel üks asi mis häirib on see, et Ilves sai lahkudes kopsaka 94 000 eurose lahkumishüvitise, kuhu olid sisse arvestatud mitmesugused hüvitised ja puhkusepäevad, mis tavakodaniku puhul oleks seaduse järgi aegunud ega kuulunuks hüvitamisele. Vägisi kerkib küsimus kas presidendile kui esikodanikule kehtivad meil teised seadused kui tavakodanikule?
FOTO: Scanpix