24.10.2018
Urmas Espenberg
Vasakliberaalses ideoloogias ja meedias levib üha enam meetod lüüa oma poliitilistele oponentidele otsa ette populisti silt. Üheks põhjuseks on see, et räigeid sildistamisvõimalusi (natsid, putinistid, jne.) jääb aina vähemaks. Liiati on need sildid liiga primitiivsed, et valijale tõsiselt mõju avaldada.
Sestap ongi kapinurgast välja võetud veidi mahedamana paistev ja usutavam populismisüüdistus. Sellele on antud teatav negatiivne varjund, kuna nn populistid kasutavat ära valitsuse ja rahva, eliidi ja masside jne. vastandumist, et selle abil võimule saada. Nii on see silt ühteviisi külge kleebitud EKRE-le Eestis, Rootsi Demokraatidele Rootsis, AfD-le Saksamaal ja Liigale Itaalias. Selline sildistamine on paraku alusetu, ideoloogiline ja see ei päde!
Tegelikult on populism oluliselt laiem mõiste poliitikas ja ühteviisi omane nii võimupoliitikale kui ka uutele tulijatele. Ükskõik milline poliitik või erakond, olgu siis võimulolev või võimule pürgiv, vajab tegutsemiseks rahva mandaati. See annab talle vajaliku legitiimsuse ja kindluse, et ei tegutseta ainult enda, vaid märksa suurema hulga inimeste huve esindades.
Populism aitab mõnikord tuua ühiskonna ellu nii vajalikke muudatusi. Muutuste sissetoomine poliitilisse süsteemi saab käia läbi targa ja väga vajaliku vastandumise. Siin on populism pigem positiivne nähe. Teatud annus populismi pole seega kunagi paha ning küsimus on pigem proportsioonides ja mõõdutunde kaotamises.
Populismi esineb nii demokraatlikes parlamentaarsetes riikides kui ka piiratud demokraatiaga maades. Seda armastavad oma huvides rakendada kõik erakonnad ning ka väljapaistavad poliitilised liidrid demokraatidest nagu Obama, Macron, jt. kuni Ladina-Ameerika diktaatoriteni nagu Chavez, jt. välja.
Kõige ehedam populism on näiteks see kui erakond lubab ühte, ent valitsedes lubadusi ei täida või teeb selle asemel hoopis teisi asju. Mõnikord on juba väljakäidud lubadus ise nii ebareaalne, et seda polegi võimalik täita, kuid ootus magusa tuleviku osas võib hägustada valija teadvust. Meenutagem näiteks Reformierakonna loosungit viia Eesti viie Euroopa rikkaima riigi hulka.
Teinekord lubatakse makse alandada, aga tegelikult neid hoopis tõstetakse või kolmandal juhul lubatakse mingit väga konkreetset asja (näiteks lubas Keskerakond enne Riigikogu valimisi 1000 euro suurust alampalka), mis jäetakse hiljem lihtsalt tegemata. Valijad reageerivad populismile erinevalt – mõni vahetab seetõttu oma poliitilist eelistust, teised aga unustavad asja, andestavad ja jäävad neile sisuliselt udu ajanud erakonnale millegipärast truuks.
Kõige autokraatlikumad süsteemid, nagu kommunistlik NSV Liit ja hitlerlik Saksamaa, armastasid alati kõnelda rahva eest ja rahva nimel. Teatud osa elanikkonnast neid kindlasti toetas, kuid kas kogu rahvas, on iseküsimus. Seetõttu tuli legitiimsus veenvuse huvides lihtsalt ise konstrueerida või kohati lausa välja mõelda. Tänapäevalgi pole näidetest puudus, olgu tegemist Putini või Trumpiga. Kui Trump vähemasti piirdub sellega, et räägib ameerika rahva nimel (ja teeb selle nimel ka palju ära), siis Putin räägib lausa terve bütsansliku tsivilisatsiooni eest.
EKRE on kindlasti erakond, kes omab laiapõhjalist rahva mandaati (pea 200 000 inimest) ja tegutseb selle alusel, kuid me ei liialda ega manipuleeri inimestega sedavõrd nagu vanad kartelliparteid või uued projektiparteid nagu Eesti 200. Rahvuskonservatiivid on oma retoorikas ausad ja avameelsed, samuti on erakond näidanud ka seda, et mida lubab, seda ka teeb. Kas ja kui palju on keegi poliitikamaastikul populistlik, jäägu juba lugejate otsustada.