Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee
 

Vihane valge vasakpoolne parklarahvas õhutab ühiskonnas viha

-
11.06.2020
Käimasolevad võitlused on suunatud virutamisele, nagu antifadele kohane.
© EPA/Scanpix

Põrgutee pidavat olema sillutatud heade kavatsustega – viimastest ei tea “vihaste” kontekstis küll midagi, aga Saku suurhalli parklarahvas, kellest suur osa polnudki põlisrahva seast, käib mõnuga vihast nõretavat allmaateed.

Esimeseks ühiskonna lõhestamise näiteks on rassismi otsimine (ja “leidmine) ühiskonnas, kus seda pole või kus võõravastasuse taga on mure väikese põlisrahva kestmise pärast. Otsijad on need, keda Turay nimetab “vihasteks valgeteks vasakliberaalidest”, mustad ise on tagasihoidlikumad.

Kogu selle isehakanud BLM-seltskonna tegevus on suur pingete eskaleerimine. Kolmapäeva õhtul andis üks noor naine Postimehele selgesti mõista, et ta on valmis vägivallaks. Tõenäoliselt kujutab ta ette, et virutab “rassistile” (see on tõenäoliselt inimene, kes temaga lihtsalt ei nõustu), ja too ei vasta samaga, sest ei taha naist lüüa. Aga kui lööb? Siis on maailm hala täis, et “naist löödi, krdi fašistid!” Selle peale sellise “amatsoonid rõhuvadki. Aga kas see noor naine on valmis ka olema tapja, kui tema löögist inimene näiteks peaga vastu kivi kukub?

F-sõnaga loosungitest kubisev meeleavaldus oli avalikult agressiivne, mis ei lähe kuidagi kokku juttudega kõigi rasside sõprusest ja ühtehoidmisest. Sama oli ka kunagise naistemarsiga, mis oli feministlike fuuriate ehe jõudemonstratsioon, mitte võitlus naiste õiguste eest. Sellised sõjakad üritused ongi mõeldud pingete eskaleerimiseks, mitte maandamiseks.

Üks korraldajatest, reformikas Gaspar Shabad, näitas välja ehedat ülbust, laskudes sotsiaalmeedias sõnelusse ehtsaima mustanahalisega, Eestiski elanud Abdul Turayga – valge (ilmselt seda häbenev) vasakliberaal arvab paremini teadvat, mida mustad vajavad. Teine valge vasakliberaal Sanna Kartau aga õpetab rahvusringhäälingus avalikult, kuidas ennast tsenseerida ja “õigesti” mõtlema sundida.

Ka afroeestlased ise teevad kõik, et asjad hullemaks läheb. Keegi laulja Yasmyn kirjutab, et “rassism on ka negatiivsed pilgud, meeste poolt objektiviseerimine”. Naine otsustab seega, milline pilk talle meeldib ja milline on negatiivne – jah, see on tema õigus, aga kui ta eksib, ja pilk oli hoopis äratundev (laulja ju!), toetav või imetlev? Ta on ju ise ennast üles kütnud, et teda vahitakse “rassistlikult”. Kui nüüd keegi pöörab pilgu üldse kõrvale, siis tuleb ju “rassistlik eiramine”!

Hea, et saatejuht Alari Kivisaar enda süüdistajad kohtusse kaevata tahab – selline asi, kus mingi survegrupp saab agressiooniga seadusteväliselt inimeste elu hävitada, peab lõppema. Poliitika on kogu maailmas niigi tänavatele läinud ja kui äärmuslased võtavad endale õiguse avalikult inimesi moraalselt hukata, siis oleme otsaga anarhias. Kuigi minister Marti Kuusikust saati on see ka Eestis presidendi heakskiidul toimumas.

Meediast käis läbi, et kogu seda üritust korraldas kunagine Salliv Eesti, mis nüüdseks on ennast mitmete teiste nimedega identifitseerinud. Nende puhul aga on juba ammu teada fakt, et pole hullemat mittesallijat kui seda on sallivuslane. Kitsedest on saanud kärnerid ja agressoritest rahutuvid.

UU