Riigieelarvest maksumaksja pilgu läbi: kellele anda minu raha?

Uute Uudiste kaasautor Priit Tali kirjutab sellest, kuidas paljud riigi raha saavad organisatsioonid esindavad tegelikkuses ainult iseennast – kas maksumaksja peaks nende tegemised kinni maksma?

„Mittetulunduslikud organisatsioonid, milline on nende koht ühiskonnas?

Nagu juba nimigi ütleb, ei ole nende eesmärk midagi teenida. Nende tegevuse sisu on hea tahte pinnal ühiselt midagi ära teha. Olgu siis tegu mingite murekohtade lahendamisele kaasaaitamisega või ühiste huvidega inimeste koondamisega. Igati tore ja vahva.

Need ühingud-seltsid-liidud võib põhimõtteliselt jagada kaheks. Need, mille tegevus on suunatud oma liikmetele ning need, mille tegevus on suunatud laiemalt ühiskonnale.

Pisut jõhkramalt öeldes võiks seda jaotust väljendada ka nii – need, mis on ühiskonnale kasutud ja need, mis on ühiskonnale kasulikud. Või siis ebavajalikud ja vajalikud.

Kusjuures sõnu „kasutu“ ja „ebavajalik“ ei maksa tõlgendada kuidagi negatiivselt. Näiteks Kilpkonnakasvatajate Selts on tõepoolest laia ühiskonna silmis täiesti kasutu ja ebavajalik ühendus, kuid kellel saaks midagi nende vastu olla? Reeglina on valdav enamus huvialaühendusi ülejäänud kodanikkonna jaoks „mõttetud“. Kellele siis ikka tunduks mõistlikuna Tikutopsikogujate Ühingu tegevus? Kuid ega see ju kedagi ei sega ka, las tegutsevad.

Kasulike ühingute tegevus omab mõtet ka ühingusse mittekuuluvate inimeste, ehk laiemalt ühiskonna jaoks. Olgu see siis Loomakaitse või Kingitud Elu või mõni muu selline organisatsioon, mille puhul mitte keegi ei saagi arvata, et nende tegevus ei ole ühiskonnale kasulik ja vajalik.

Ja sellisest jaotusest tuleneb ka küsimus, keda võiks või peaks toetama meie kõigi ühisest rahakotist – riigikassast? See kassa on ju meie kõigi oma, ka minu. Sealt võetav raha võetakse ka minu taskust. Üldjuhul minu käest küsimata.

Kui minu (sinu, meie) käest küsimata kasutatakse minu (sinu, meie) raha ühiskonnale (meile) kasutu, mittevajaliku, mõttetu organisatsiooni tegevuse toetamiseks, siis tekitab see parimal juhul küsitavusi, üldiselt aga nördimust ja rahulolematust.

Ilmselt vaid mõni üksik kibestunud tüüp saaks olla vastu, kui riigieelarvest antaks toetust mõnele ühingule, mis tegeleb üksikute vanurite hooldusega või erivajadustega laste harimisega. Enamus meist kiidab selle kindlasti heaks. Kui ühiskassast aga saaks toetust eespool mainitud tikutopsikogujad, siis ei meeldiks see praktiliselt mitte kellelegi.

Kui mina tegelen millegagi, mis on minu jaoks põnev ja tähtis, kuid kõigi teiste jaoks täiesti ebaoluline ja sisutu, siis on mul igati põhjust eeldada, et mind selles tegevuses ei takistata ning mind selle pärast ei ahistata. Kuid mitte vähimatki põhjust ei ole mul oodata, veel vähem nõuda, et ühiskond minu tegevust rahaliselt toetaks.

Selle temaatika saaks kokku võtta ka nii – kui teete midagi teistelegi kasulikku, siis püüame kõik jõudumööda aidata. Kui teie tegevusest kellelegi teisele tolku ei ole, siis peate oma hobi ise rahastama. See on ju loomulik ja peaks ka mõistetav olema.

Ja kui me mõnd kitsalt oma rida ajavat ühingut ühiskonna rahadega ei toeta, siis ei ole see absoluutselt märk halvustamisest või hukkamõistust või diskrimineerimisest.

Eesti üks suurimaid mittetulundusühinguid – Eesti Kennelliit – ei ole 30 aasta jooksul riigilt midagi saanud. Ja ei peagi saama. Ning nad ei nurise ka. Nad ajavad oma tõukoerte asja ning rahastavad seda ise. Miks peakski neid finantseerima tikutopsikogujad või kilpkonnakasvatajad või lihtsalt tavalised pereisad/-emad.?

Ja nüüd jõuamegi viimasel ajal taas kõneaineks olnud LGBT juurde. Mille poolest erineb ühiskonna jaoks nende tegevus Tikutopsikogujate Ühingu tegevusest? Kas nende toimetamised on ühiskonnale kuidagi kasulikud või vajalikud?

Unustagem siinkohal kogu ideoloogia ja võimalik homofoobia. Vaatleme LGBT ühingut võrdselt tikutopsikogujate, kilpkonnakasvatajate, trips-traps-trullimängijate ja teiste sarnaste seltsidega, mille tegevus on suunatud AINULT oma liikmete huvidele ja millel juba oma olemusest tulenevalt ei ole ega saagi olla pakkuda ülejäänud ühiskonnale mitte midagi vajalikku või kasulikku või lihtsalt huvipakkuvat.

Nad kõik on toredad ühingud ja oma liikmetele kindlasti tarvilikud ning mitte mingil juhul ei tohi ühelegi neist teha takistusi nende tegevustes. Kuid millise loogika kohaselt võiks olla õigustatud neile ühisest kassast raha andmine?

Hetkekski ei tohi me unustada, et meie ühine kassa on äärmiselt kesine ja seal ei jätku kuidagi raha ka nende jaoks, kelle tegevus REAALSELT ON ühiskonnale kasulik ning vajalik. Millise amoraalse õigustuse iseendale suudab välja mõelda inimene, kes otsustab minule (sinule, meile) kasutu ja mittevajaliku tegevuse jaoks kasutada minu (sinu, meie) raha?

Meelest ei saa lasta ka lihtsat asjaolu, et kui kellegi meelest on mõistlik rahaliselt toetada Tikutopsikogujate või LGBT tegevust, siis selleks on olemas lihtne personaalse annetamise võimalus. Võtta raha teiste taskust on muidugi lihtsam, kuid eetiliselt „pisut“ küsitav.

Mul tõepoolest ei ole midagi geikogukonna vastu. Nagu mul ei ole midagi ka kilpkonnakasvatajate vastu. Või Kükametsa Kudumisklubi vastu. Ja kui mõnel neist toredatest inimestest peaks olema REAALNE vajadus abi järele (kodu mahapõlemine, raske haigus, mistahes muu õnnetus), siis päris kindlasti aitavad head kaaskodanikud teda olenemata sellest, millisesse ühingusse ta kuulub.

Kui aga ühel kilpkonnakasvatajal mingit akuutset probleemi ei ole, siis ma ei taha mitte kuidagi, et MINU raha kulutatakse tema hobi ülalpidamiseks. Ja ma ei oska sellele mingit õigustust leida. Sama kehtib tikutopsikogujate, Eesti Kennelliidu ja LGBT ühingu kohta. Tegutsege! Kui teil aga MULLE midagi pakkuda ei ole, siis ärge nõudke tükikest MINU raha!

Ja mõelge hetkeks sellele, milline skandaal tõuseks, kui Lust või Karell või Kärmas äkitsi avastaks, et Sotsiaalministeerium tõepoolest finantseerib MEIE RAHAGA (sada tonni aastas) Kilpkonnakasvatajate Seltsi.“