09.10.2019
Ajaloolane ja poliitik Jaak Valge.
EKRE Riigikogu saadik Jaak Valge kirjutab oma arvamusloos Tõnis Saartsi loole tuginedes, et mitte Eesti ei mässa Euroopa vastu, vaid vasakliberaalne käsitlus töötab Euroopa rahvaste vastu.
“Ma ei tea, kas see on Tõnis Saarts ise, kes oma algselt “Sirbis” ilmunud tekstile on pannud pealkirja “Eesti mäss Euroopa vastu”, aga see pealkiri on igatahes provokatiivne ja veelgi enam – sisu arvestades tabav. Nii ongi Saartsi artikkel pälvinud ühe poliitteksti kohta erakordselt palju tähelepanu.
Ent samavõrra kui Saartsi artikli pealkiri ja sisu on tähelepanu püüdev, on ta ka eksitav. Sama eksitav, kui minu käesoleva teksti pealkiri. Ent mina kruttisin oma artikli pealkirja meelega ühele poole -, tegin teadlikult seda, mida ma tavaliselt ei tee – aga ma pole kindel, kas Saarts ja teised vasakliberaalid oma kallutatust teadvustavad.
Saarts järgib taas Ida-Euroopa vasakliberaalide peamist narratiivi, mille kohaselt “läänelikuks saab vaid siis, kui ollakse salliv, ilmalik, multikultuurne, soolist võrdõiguslikkust edendav, samasooliste abielusid seadustav jne.” Antiliberaalsus ja püüd taastada eneseksolemise uhkus on aga selle lähenemise kohaselt idaeuroopalik. Idaeurooplased olevatki nüüd “Lääne liberaalsele mudelile selga pööramas”.
Ka Eesti rahvuslased leiavad Saartsi väitel, et läänelik arengumudel on end ammendamas ja Eesti peaks valima Ungari ja Poola tee. “Meie oleme siin Eestis säilitanud selle õige ja traditsiooniline euroopluse, mis mujal on kadumas ning peaksime sel alusel üles ehitama tõelise Eesti rahvusriigi ja meile sobiva demokraatiamudeli”, usub Saarts Eesti rahvuslasi mõtlevat.
BBC analüütikute poolt mõni kuu tagasi koostatud lihtne, kuigi pisut vananenud andmetega skeem-kaart Euroopa paremrahvuslaste poolehoiust riigiti viimaste valimiste alusel demonstreerib, kuivõrd ekslik on see narratiiv tegelikult. Selle Ida-Euroopas mitmel kujul juurutatud müüdi alusel on püütud rahvuslust näidata millenagi, mis on viimastel aastatel omane mahajäänud Ida-Euroopale ja eristab Ida-Euroopat nn progressiivsest Läänest.
Reaalsuses, nagu kaardilt näha, ei ole niisiis tegemist mingi Ida-Euroopa rahvuslaste mässuga Lääne-Euroopa liberaalide vastu, vaid üleeuroopalise rahvusluse tõusuga. Rahvuslikud poliitilised jõud omavad sarnast poolehoidu kogu Euroopas, nii idas kui läänes. Seejuures on rahvuslusel kõige suurem poolehoid Šveitsis – riigis, kus rahva enamuse tahe on sajandite vältel kõige otsesemalt kanaliseerunud riigi juhtimisse. Eesti rahvuslaste poolehoiu määr meie ühiskonnas on aga väga sarnane just Põhja-Euroopaga – Soome, Rootsi ja Taaniga.
Meenutagem siinkohal veel ka asjaolu, et need jooned, mida Saarts ja teised temasugused omistavad ainuomaselt läänelikule liberalismile – ilmalikkus, multikultuursus, karikatuurini ulatuv soolise võrdõiguslikkuse taotlus, seksuaalsete kooselumudelite mitmekesisus – ei ole tegelikult mingi Lääne progressi kroon, kuhu ollakse pika arengu tagajärjel vältimatult jõutud ning kust tagasiteed ei ole. Erinevad ühiskonnad on erinevatel aegadel kõike seda erinevates vormides kogenud, ent ülalnimetatud täiskomplektis kultiveeriti taolisi “euroopalikke väärtusi” ka kommunistlikul Nõukogude Venemaal 1920. aastate esimesel poolel.
Kuigi suurtes joontes võib tänase poliitilise spektri kirjeldamisel leppida jaotusega liberaalsus versus rahvuslus, eriti kui liidendada liberaalsusega ka multikulturalism, nagu Saarts teeb, tundub minule loogilisem telg globalism versus rahvuslus. St liberaalsuse mõiste asemel võiks kasutada globalismi mõistet. Globalism vastandub rahvuslikule suveräänsusele ja demokraatiale selle autentses tähenduses ning kannab multikultuursuse ideed. Sallivus on aga sisutu loosung, mida kasutatakse nii, nagu kellelgi parasjagu vaja on.
Antiliberaalsus või õigemini vasakliberaalide poolt kõigile rahvuslastele omistatud väidetav antiliberaalsus kattub aga rahvuslusega vaid osaliselt. Antiliberaalsus võib olla ka mitterahvuslik, nagu ka ülalviidatud BBC skeemilt näha võib, ning vastupidi – rahvuslus võib olla ka liberaalne. Globalism, toetades ühtset üleilmset väärtussüsteemi ja eesmärgistades ühtset maailmavalitsemist, ei saa aga kunagi olla rahvuslik. Küll aga võib olla šovinistliku värvinguga – nii, nagu kommunistlik globalism, mis kandis ühtlasi ka venelaste ülimuslikkuse ideed.
Saarts toetub oma artikli laiema konteksti joonistamisel liberaalide Ivan Krastevi ja Stephen Holmesi ajakirjas “Democracy” 2018. aasta suvel avaldatud artiklile “Explaining Eastern Europe: Imitation and Its Discontents”. Need autorid analüüsivad Saartsi väitel “põhjalikult Ida-Euroopas praegu lahtirulluva Lääne-vastase mässu tagamaid”.
Tegelikult Krastev ja Holmes niimoodi küsimust üldse ei sea, ega saagi seada. Saartsi moodi, vastandades illiberaalset Ida-Euroopat ja liberaalset Lääne-Euroopat, võib olukorda näha vaid mõni möödunud aegadesse kinni jäänud idaeurooplasest vasakliberaalne propagandist.
Krastev ja Holmes ei samasta Läänt liberaalsusega ega kirjuta mitte idaeurooplaste “Lääne-vastasest mässust”, vaid analüüsivad idaeurooplaste illiberaalse vasturevolutsiooni põhjusi, võrreldes seda ka põhjustega, miks lääneeurooplased sama teed on läinud: “Lääne-Euroopas sünnib illiberalism hirmust, et liberaalsed ühiskonnad ei suuda mitmekesisusega hakkama saada. Idas on küsimus selles, kuidas vältida mitmekesisuse teket,” väidavad nad Poola näitele tuginedes. Tõsi, Eesti juhusele see väide ei laiene.
Krastev ja Holmes pakuvad skeemi, mille kohaselt pärast Berliini müüri langemist ei jagunenud Euroopa enam kommunistlike ja demokraatlike riikide vahel, vaid jäljendatavate ja jäljendajate vahel. Ida-Euroopas toimunud protsessi nimetati küll erinevalt – demokratiseerimine, liberaliseerimine, euroopastumine jne, kuid selle sisuks oli postkommunistlike riikide muutmine “normaalseteks”, st läänelikeks. “Jäljendamist mõisteti kui lühimat rada vabadusse ja jõukusesse.” 2003. aastal alanud Iraagi sõja katastroofilised tagajärjed diskrediteerisid demokraatia edendamise ideed, 2008. aasta majanduskriis suurendas sügavat umbusaldust ärieliidi ja “kasiinokapitalismi” vastu. “Kesk- ja idaeurooplased pöördusid liberalismi vastu mitte niivõrd sellepärast, et see ebaõnnestus kodus, vaid seetõttu, et nende arvates oli see läbikukkumine Läänes.”
Krastevi ja Holmes näitavad veenvalt ka II maailmasõja-järgse Saksa ühiskonna ja Berliini müüri järgsete Ida-Euroopa ühiskondade kujunemise erinevusi, mis viivad riigiti ka erinevale rahvusluse väärtustamisele. Kui Saksa demokraatia toetub eeldusele, et rahvuslus viib vältimatult natsismi, st rahvuslus on peavoolu absoluutse põlguse objekt, siis Kesk- ja Ida-Euroopas nähakse rahvuslust ja liberalismi pigem komplektina, ideede vastastikkuse toetamise, mitte kokkupõrkena. “Poolakad leiaksid, et Poolat Hitleri või Stalini vastu kaitstes elu kaotanud rahvuslike liidrite austamise lõpetamine on absurdne.” Meenutagem, et Ida-Euroopa on olnud sunnitud aastakümneid kannatama kommunistliku propaganda all, mis üheselt rahvuslust taunis.
Minu jaoks väga oluliseks Krastevi ja Holmesi mõttekäiguks on Lääne ühiskondade endi muutumine. Täpsustan siinkohal oma seisukohalt – eelkõige Lääne-Euroopa peavoolupoliitika poolt kultiveeritud väärtuste muutumine. Autorid aga jätkavad: “Kas peaksime olema üllatunud, et poolakad ja nende naabrid tundsid end “petetuna”, kui nad said teada, et ühiskond, mida nad tahtsid jäljendada, on kadunud ja moderniseerimise kiirete voolude poolt ära pestud?”
Krastev ja Holmes keskenduvad siinkohal Euroopa migratsiooniprobleemile, kus väärtusi on kõige radikaalsemalt ümber hinnatud. Idaeurooplaste silmis ei esinda Lääne-Euroopa enam kultuuriliselt triumfeeriva lääne mudelit, mida kesk- ja idaeurooplased varem jäljendada üritasid. “Vastupidi, Lääne-Euroopa avatud ühiskonnad, kes ei suuda kaitsta oma piire välismaiste (ja eriti moslemite) sissetungijate eest, pakuvad põhimõtteliselt negatiivset mudelit, elavat pilti ühiskonnakorrast, mida idaeurooplased kõige innukamalt väldivad.” Ning nagu Victor Orbán 2017. aasta juulis peetud kõnes teatas: „Kakskümmend seitse aastat tagasi siin Kesk-Euroopas uskusime, et Euroopa on meie tulevik; täna tunneme, et oleme Euroopa tulevik.”
Minu arvates on üheks väga oluliseks – vast isegi kõige olulisemaks muutuseks – demokraatia mõiste ümberhindamise püüe vasakliberaalide poolt, et üritada selle keskmest eemaldada rahva enamuse valiku põhimõtet. Sellisest “uuest demokraatia mõistest” lähtub ka vasakliberaalne kriitika Poola ja Ungari vastu. Ent kuna Krastev ega Holmes ega ka Saarts seda ei käsitle ning teema nõuab süvenemist ja eraldi artiklit, siis jätan ka mina selle teema siinkohal kõrvale.”