Riik üritab laste arengu üle kontrolli saavutada – kas selleks, et teatud tädikeste laulud selged oleksid?

Mitmed inimesed, kes on elanud näiteks Ameerika Ühendriikides, kirjeldavad seda, kui vati sees ja rangete reeglite järgi seal lapsi kasvatatakse, nii et eesti lapsed tunduvad nende kõrval lausa Mowglitena. Sellist riiklikku kasvatust surutakse nüüd ka Eesti haridussüsteemi.

Haridus- ja teadusministeerium (HTM) kavandab seadusemuudatust, mille läbi tehakse kohustuslikuks nende laste arengu kontroll, kes lasteaias ei käi. Seesuguste laste osakaal on umbes kuus protsenti. Muudatus on vajalik, et selleks ajaks, kui kodused lapsed hakkavad kooli minema, oleksid nad oma arengult oleks sellel  tasemel, et see üleminek kooli saaks olla võimalikult sujuv ning esimeses klassi alguses kuluks vähem aega laste taseme ühtlustamiseks. (ERR)

“Nüüd on kusagil struktuurides ikka küll katus pea kohalt tugevalt eemaldunud. Sellised nõuded lähevad vist isegi põhiseadusega juba vastuollu. Ning ühtlasi näitavad, kuidas mõtleb meie “haridusametnikkond” üleüldiselt – luues regulatsioone ja totrusi, mille ainsaks eesmärgiks on kas iseenda olemasolu õigustamiseks ülereguleerimise ja lisatöö tekitamine või siis halvemal juhul ideoloogiline kontroll, milleni sellised regulatsioonid alati välja viivad,” kirjutab selle peale tuntud ühiskonnategelane Peeter Espak.

Põhiseaduse § 37. ütleb: Laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel.

“Hakata nõudma lastelt “arenguvestlusi”, sest nad ei käi lasteaias? Kuhu edasi – esimese klassi lastelt nõuda kohustuslikku soovahetuspäevadel osalemist? Kui laps pole pähe õppinud tädi Rita laulu, siis vanemad politseisse vestlusele? Keskkooli alguseks aga kontroll, et õpilane on omandanud piisavad sotsiaalsed oskused olemaks liberaalselt ja antikonservatiivselt meelestatud? Teise poliitilise ideoloogia puhul aga ehk hakata nõudma hoopis kinnitust, et viie- või kuueaastane laps on ikka piisavalt omandanud isamaalise kasvatuse põhialused ja vihkab riigi, rassi ja rahva vaenlasi?” küsib Espak.

Ta lisab, et lapsi kasvatavad nende vanemad – ja riigi asi on sekkuda ainult juhul, kui see on lapse tervisele ohtlik. “Kes on riik, et hinnata või määrata lapse “arengut” enne kohustuslikku kooliikka jõudmist? Mille alusel ta seda arengut määrab, kes seab kriteeriumid? Tädi Rita või onu Heino? Teaduse ja kõrghariduse vallas suunavad protsesse juba aastakümneid kõige ebakompetentsemad inimesed üldse – kas nüüd tarvis ka lasteaiad absoluutsesse jabursüsteemidesse kaasata?”

Uutel Uudistel jääb üle vaid Peeter Espakiga nõustuda – sellise plaani tagant paistab pigem kartus, et vanemad õpetavad lapsi kodus viisil, mis ei lähe kokku “euroopalike väärtustega”. Mida rohkem riik laste üle kontrolli omab, seda kiiremini jõuavad nendeni nokutädi laulud, usub ilmselt riiklik hariduspoliitika.