Kutsetunnistus on dokument, mis tõendab, et sul on olemas kõik vastavas kutsestandardis kirjeldatud oskused ja teadmised. Kutsetunnistusi väljastatakse nii keeletoimetaja kutsetele, aiandustöötaja kutsele, kultuuri spetsialisti, pärimuskultuuri spetsialisti, ehitusinseneri, elektriku ja paljudele muudele kutsetele. Kutsed jagunevad omakorda kategooriateks nagu kolmas, neljas kuues jne mingi kutse kategooria.
Ent on olemas eesti ka üks amet, kus ei ole nõutav kutsetunnistuse olemasolu. See on ajakirjanik, olgu ta siis reporter, korrespondent, toimetaja või lihtsalt saatejuht. Ka juutuuberid saavad ennast nimetada ajakirjanikeks, olles käinud koolis kokku viis aastat, millest üks jäi vahele kärntõve tõttu. Nii mõnigi tuntud telenägu on tegelikult lõpetanud ülikooli või muu kooli kas filoloogi, teoloogina või mõne muu -loogina. Meile öeldakse et keegi on ajakirjanik, kuid mingeid akrediteerimisi neilt ei nõuta. Seega, me ei tea, millised õigused või kohustused neil on, mis on määratud kutsepiirideks, mille ületamine või milleni mitteküündimine lõpetaks nende senise töö.
Üks tähelepanuväärne nonsenss on sõnakõlks “sõltumatu ajakirjandus”. Nonsenss seetõttu, et kuidas saab nimetada sõltumatuks institutsiooni, kes saab huvigrupilt tegevustoetust, samal ajal selle huvigrupi huve mitte kaitstes. See on ju ometigi kirjutamata seadus, et kes tellib muusika, see maksab. Ja seda, kes maksab, võib meie peavoolu meedia trükiväljaannete sisu analüüsides märgata.
Samuti on terminis sõltumatu “peavoolumeedia” on iseenesest samuti mingi dissonants sees.
Peavool tähendab domineerivat suundumust või moodi. 1831. aastal kasutas Briti ajaloolane ja esseist Thomas Carlyle seda terminit artiklis, mis ilmus ajalehes “Quartertly Review” – mis ühendas kirjanduslikke ja poliitilisi stiile, viidates alati peavoolule. Peavoolul on alati vahendeid viia mõni peavoolu suund (kunst, poliitika, muusika) massidesse ehk siis peavoolu tööriist on peavool ise. Peavoolu vastandiks loeti alati hipikultuure. Ka tänast rohepööret, maailmapäästmist ja uute normaalsuste loomist oleks normaalses, mitte suunatud ja rahastatud arengus, nimetatud hipikultuuriks.
Ainult et see hipikultuur on võtnud endale nime liberalism, kusjuures mitte see kaksada aastat vana liberalism, kus kõik olid vabad ja võrdsed, vaid see uus, see va neoliberalism. See, kus ebanormaalsusi nimetatakse uuteks normaalsusteks, justkui uue nime panek muudaks asja sisu ja olemust. Täpselt nagu termin strateegiline kommunikatsioon ei muuda sisu, mida see termin esindab.
Eelmise sajandi esimesel poolel ilmus Saksamaal zeitung “Völkischer Beobachter” mis lõpetas tegevuse 1945. aastal. Loomulikult nimetatakse praegusel ajal seda tollast päevalehte natsipropaganda edastajaks. Kui vaatame, mida sõna propaganda tähendab, siis leiame järgmise selgituse: Propaganda on kommunikatsiooniliik, mille eesmärk on mõjutada avalikku vajalikul viisil. Propaganda edastab sihipäraselt ja süstemaatiliselt informatsiooni, eesmärgiga kujundada kindla territooriumi meelsust, hoiakut ja tegusid soovitud suunas.
Ja kui nüüd uurime mis siis on strateegiline kommunikatsioon, siis leiame järgmise: Strateegiline kommunikatsioon on avalikkusega suhtlemine, eesmärgiga mõjutada käitumist, tõkestada valeteabe levikut ja lahendada vastuolusid. Tundub nagu üks ja sama? Aga ei ole. Kuigi ideed on teised on eesmärgid samad ning mastaabid on palju suuremad.
Meil ei ole eesti peavoolu, meil on EN ja EU peavool ja seal on hoopis suuremad rahastajad.
Nii propagandaks kui ka strateegilises kommunikatsioonis kasutatakse autoriteeti, kes kiidaks idee heaks või vastupidi kritiseeriks seda. Näiteks palgatakse reklaamides osalema kuulsuseid, kellel ei pruugi olla pakutava toote või teenusega ühtegi isiklikku kogemust. Toote iseloomustused autoriteetidelt võivad müüki suurendada lihtsalt seetõttu, et nad pakuvad avalikkusele äratuntavat ja mõnikord usaldusväärset nägu. Olgu siinkohal näideteks Ivo Linna vaktsineerimine, Kersti Kaljulaidi suitsukonide koristamine, Taavi Rõivas jalutamas Ämari lennurajal või Reformierakonna valimisplakat ,,Tallinn kasvab”. Propagandist rõhub indiviidi vajadusele sobituda rühmade ja teiste indiviididega. Eesmärk on veenda indiviidi või rühma käituma või mõtlema mingil kindlal viisil põhjusel, et teised juba teevad seda. (Usaldan teadust, aitame Süüria pagulasi, mõistame hukka jne).
Ideid edastades kasutatakse tühje sõnu, mis tekitavad inimestes positiivseid emotsioone. Eesmärk on veenda isikuid seisukohti omaks võtma ja mingeid ideid kõrvale heitma asitõenditesse süvenemata. Propaganda ehk positiivse info pealesurumise lahutamatu kaaslane on tsensuur ehk ligipääsu tõkestamine negatiivsele. Ükski riigikord maailmas pole iial ajanud läbi ei tsensuuri ega propagandata. Me kõik arvame, et et oskame propagandat ära tunda, kuid tänapäeval kasutab see nii kavalaid võtteid, et keegi ei ole selle eest kaitstud. Seda enam, et uue normaalsuse teooria järgi nimetatakse seda nüüd strateegiliseks kommunikatsiooniks.
2016. aasta 10. oktoobril võeti Euroopa Parlamendi vastutavas komisjonis vastu resolutsioon, millega kriitika Euroopa Liidu suunal on tembeldatud vaenulikuks propagandaks, lõhestamiseks ja hübriidsõja vormiks. Selle dokumendi tooni hilisemas faasis küll pehmendati, “rõhutades” erinevust propaganda ja kriitika vahel, kuid jällegi – sisu jäi samaks. Seejuures märgiti, et “desinformatsioon ja propaganda moodustavad hübriidsõja osa”, toonitades seetõttu “vajadust suurendada teadlikkust ning näidata üles enesekindlust institutsioonilise või poliitilise kommunikatsiooni, mõttekodade või akadeemilise uurimistöö, suhtlusmeedia kampaaniate, kodanikuühiskonna algatuste, meediapädevuse ja muude kasulike meetmete kaudu arvestades, et liidus mõistetakse „propaganda” all tavaliselt ideede, kontseptsioonide, teabe ja poliitiliste doktriinide levitamist eesmärgiga luua või muuta avalikku arvamust. ( EP raport A8-0290/2016).
Kas meile, eriti keskealistele, ei ole need lausekatkendid tuttavad: suurendada teadlikust, võidelda valeinfoga, võidelda kondanliku natsionalismi vastu jne.
Dokumendis rõhutas veel ka EN liikmesriikide vastutust aktiivselt, ennetavalt ja koostööd tehes võidelda nende territooriumil toimuva või nende huvisid õõnestada püüdva vaenuliku teavitustegevuse vastu; nõuab tungivalt, et liikmesriikide valitsused töötaksid välja oma strateegilise kommunikatsiooni võimekuse ning suurendada EL strateegilise kommunikatsiooni tagamiseks töötajate arvu. Kusjuures vaenuliku teavitustegevuse all peetakse silmas kõike, mis ei ole vastavuses EN ja EU enamuse arvamusega.
Ühesõnaga nad vahetavad nimesid, panevad uued kaaned või kasvõi vahetavad sugu, kuid kui sisu ei muutu, siis ükskõik kui palju nad erinevaid sõnu kasutavad, kaotajaks jääd sina – Eestlane, kelle jaoks on peamine tema pere, lapsed, kodumaa oma merede ja metsadega, rahvas.
See kõik on ju nii läbinähtav, kui me just lambad ei ole.
Roland Mere
EKRE kandidaat Saare-, Hiiu- ja Läänemaal
