Roland Tõnisson: „Eesti poisid, tulge üle!“ ehk ühistegevuse olulisusest Eesti säilitamiseks

Roland Tonisson

Eesti on olemas kõigi möödunud aegade raskuste kiuste. Kas anname sellel kustuda praegusel mugavuste tagaajamise ajastul? küsib teoloog ja literaat Roland Tõnisson.

Kes on näinud filmi „Inimesed sõdurisinelis“ või lugenud romaani „Enn Kalmu kaks mina,“ teab, et pealkiri on laenatud nendest teostest. Kes ei tea – selgitan. Tegevus on Teise maailmasõja ajal ja Punaarmee laskurkorpusesse sundmobiliseeritud eestlasi kutsub „Saksa poolele“ üle jooksma keegi propagandist. Filmis paneb selle ülekutsuja suu kinni kuulipilduja, tegelikkuses aga jooksis Velikije Luki all sakslaste poole üle sadu eestlasi, kasutades esimest võimalust panna „punasest paradiisist“ koivad likku.

Kala otsib ikka sügavamat vett, inimene paremat paika. Mitte alati iseenda jaoks, vaid pere äraelatamiseks. Nüüdseks on ilma propagandata lahkunud kodust kümneid tuhandeid eestlasi. Mitteametlikel andmetel võib see arv ulatada kahesaja tuhandeni.

Osa on kindlasti läinud kergemat raha teenima – samas keegi ei oota kusagil eestlasi orkestriga ja ausalt teenitud raha tuleb ka Soomes ja mujal omaenda palehigiga välja teenida.

Osa on läinud seiklema – seda ei saa kuidagi pahaks panna, sest vajadus maailma näha on igati normaalne. Muidu istuks kogu inimkond kusagil „algkodus“ põõsa taga, kus esiemad on meie esivanemad ilmale toonud.

Osa inimesi on läinud sellepärast, et elu Eestis on muutunud võimatuks. Sest inimestele makstakse pikkade tööpäevade eest orjapalka, inimestele on jäetud ka see orjapalk välja maksmata, tööandja on kavala irvega näol kuulutanud välja pankroti. Sest maapiirkondades on kadunud ära töö.

Osa inimesi on läinud ära tööandjate pärast, kes nüüd on tõstnud lärmi, et „ilma Ukraina tööjõuta sureb Eest majandus välja“. Sellest tuleb aru saada nii – ühed poolmuidutöötegijad on läinud, tooge meile nüüd uued asemele.

Samas on minul sellest kõigest väga lihtne kirjutada, kuna ma ei ole tööandja, kes sipleb Eesti Vabariigi poolt loodud „viljastavates tingimustes“, et oma ettevõtet elus hoida. Lihtsam on aga rääkida sel teemal just nüüd, sest lõpuks ometi on hakatud mõistma, milline tragöödia on see, kui inimene on sunnitud oma kodust lahkuma.

Ukrainlastest on võimalik aru saada – nende kodumaa on korruptsiooni ja inimelu peale sülitamise musternäidis. Seal toimub seesama, mis sundis meil Reformierakonna valitsemise ajal inimesed Eestist minema, ent palju õõvastavamas vormis ja suuremates mastaapides. Kohutav vaesus, milles on sunnitud elama väga suur osa ukrainlasi, paneb nad võitlema oma laste eluspüsimise eest ja seda ei saa neile pahaks panna. Kunagi läksid soomlased Rootsi tehastesse tööle ja neid on praegu Rootsis umbes pool miljonit (koos laste ja lastelastega). Kunagi lahkus Iirimaalt kolmveerand elanikkonnast USA-sse ja Chicago linnas naljalt mitteiirlasest politseinikku ei leidunudki. Norralasi lahkus vaesuse tõttu terve kolmandik.

Ja nüüd on eestlasi lahkunud pea viiendik. See on väga suur arv. Kui veel mõelda sellele, et eestlased on altid hävitama end alkoholismi, liiklusreeglite rikkumise, suitsiidide ja abortide läbi, siis näeme, et midagi ilusat meile ei koida. Et muuta eestlaste käitumist ja arusaama Elu kui eksistentsi olulisusest, läheb vaja palju enamat kui see artikkel, ent antud kirjatüki raames jagan lugejatega hea meelega seda infot, et tegelikult on 80% Soomes elavatest eestlastest valmis naasma Eestisse, kui oleks kuhu tulla ja oleks tööd. Eriti lastega perede puhul on see oluline. Eestis ei ole veel valitsev sooneutraalne koolisüsteem. Soomeski ei ole see veel täielikku võitu saanud, ent võrreldes Eestiga on seal tehtud „pikki edusamme“: koolisüsteemi mugandatakse moslemite ja LGBT aktivistide nõudmiste järgi. Kas üks eesti pere tahaks oma lapsi kasvatada selles vaimus?

Soomes on lastekaitsest saanud eralastekodude „materjalitarnija“. See on tulus äri – iga lapse pealt maksab riik eralastekodudele kopsakaid toetusi. Parimad sihtgrupid, kelle käest lapsi ära võtta, on endisest Nõukogude Liidust või endistest sotsialismimaadest pärit pered, sest need ei tunne seadusi, ega julge masinavärgi vastu minna. „Lastekaitsjatele“ piisab aga „muretsema“ hakkamiseks sellest, kui lapsevanem on väsinud või laps apaatne (näiteks on tal lasteaias või koolis raskusi kohaliku keele õppimisega). „Lastekaitsjad“ ei vii ära lapsi moslemite peredest – nemad, eriti somaallased, on väga tugeva õigusliku kaitse all nende kogukonda teenindavate juristide näol. Eestlastel selline ühtekuuluvus puudub – kui kord aastas end jaanipäeval Eestist kohaletoodud esinejate taustal täis kaanitakse, ei arenda see veel ühte keelt rääkivaid inimesi kogukonnaks.

Sellest, kui hea on Eesti meie lastele, saame ilmselt aru alles siis, kui oleme sellest ilma jäänud. Eesti ei ole kaugeltki ideaalne – mitte miski, mis on seotud inimestega, ei saagi selleks kunagi. Samas – ilma väljakutseteta ei oleks ka arengut inimese, kogukonna ja ühiskonna elus.

Integratsiooni Sihtasutus pakub nüüd välismaal elavatele eestlastele tuge tagasipöördumiseks (www.integratsioon.ee/tagasipoordujale). See ei ole küll tervitusorkester sadamas, ent võrreldav väikese pasunapoisiga. Asi ju seegi, et nõustatakse. Konkreetselt saavad midagi inimeste tagasitulekuks ära teha aga eelkõige omavalitsused ja tööandjad. Kõige pealt aga inimene ise. See kõik on keeruline. Ent teostatav.

Rääkides kogukondlikkusest, siis on ilmselt see just olulisim. Näiteid on võtta Saaremaaltki – Metsküla oma mentaliteediga, ühtehoidmisega ja saarlastele ei ole vaja seletadagi, kuidas seal asjad on ühiselt käima lükatud. Ühtsuse peitub jõud. Kui juba somaallased oskavad konsolideeruda selleks, et Soome riiki kollektiivselt lüpsta, siis seda enam suudavad eestlased koonduda külaseltsidesse ja siit edasi ühistutesse, ühistegevusse selleks, et ennast ausa tööga elatada. Riik peab andma selleks võimaluse ja võitlema Eesti tootja huvide eest. Eesti ei saa jätkata euroliidu „vanades“ riikides tegutsevate ettevõtjate toodete turuna ja välismaiste pankade orjajatena.

Vaimulikuna viisin kord läbi ühe matuse. Hauakaevajatena, kirstukandjatena ja hiljem peielaualistena olid sel matusel umbes 15 noort meest, kes olid tulnud jätma hüvasti oma vanaema, naabri, tuttava külamemmega. Mõtlesin siis, et küll on tore, et jutud tühjadest küladest ei vasta alati tõele. Ja siis selgus, et mitte ükski neist ei jäänud sellesse külla järgmiseks päevaks, sest nad pidid olema tagasi tööl. Kes Soomes, kes Rootsis, kes Norras või kaugemalgi. Ettevõtlust koha peal ei ole ja linnas makstakse miinimumpalka, millega kästakse olla rahul, sest „meil on ukse taga saba, võtan sealt kellegi, kui sa vingumist ei lõpeta“.

Tabasin end seda kuuldes mõttelt, et ma istun ühes eriti nukras peielauas – Eesti matusel. Aga meie lugu ei pea niimoodi lõppema. Eesti vajab eesti inimesi. Lapsi, keelt, laulu, kultuuri. Kuigi meie enda Eesti ei ole ideaalne, saame ise ära teha palju selle Eesti jaoks, millest osa oleme ise. Valitsused tulevad ja lähevad, valuutad tulevad ja lähevad – maa ja rahvas peavad püsima. Eesti on olemas kõigi möödunud aegade raskuste kiuste. Kas anname sellel kustuda praegusel mugavuste tagaajamise ajastul?

Roland Tõnisson
teoloog, literaat

Artikkel on algselt ilmunud väljaandes „Meie Maa“.

 

Kommentaarid