Roland Tõnisson: Eesti “poolsada” ehk ühe demagoogilise projekti anatoomia

Roland Tõnisson Objektiivi konverentsil 2016

„Nädala demagoogi“ auhinna saab minult võistkond Eesti 200 koosseisus ERR, Kristina Kallas ja kõik nende tiimiliikmed, kes on asunud minule arusaamatutel põhjustel edendama ja esindama ideed, mille alusel on eestlaste näol tegemist võõraid vihkavate inimestega.

„Alatuse eripreemia“ on nad samuti ära teeninud, kuna on toonud esile mõiste „segregatsioon“ – selles mõttes, nagu toimuks eestlaste ja mitte-eestlaste eristamine privilegeerituiks ja rõhutuiks. Jäetakse mulje, et eestlaste ja mitte-eestlaste konfliktsed suhted on saanud alguse alles Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega.

Hea demagoog oskab tekitada probleemi. Ta keerutab sellega üles palju tolmu, ummistades kaaskodanike silmad ja kõrvad sellevõrra, et sinna midagi muud ei mahugi ja jääb mulje, et midagi muud maailmas ei olegi. Demagoogile meeldib end kuuldavaks teha ja nautida tähelepanu. Mida enam tal seda on, seda paremini ta end tunneb. Kui ta on üksiktegija, siis võib ta, tegelikult, isegi väsida mõneks ajaks. Juhul, kui tegemist on  meeskonnatööga, siis demagoog vahepeal puhkab ja kiidab oma tublidust pärast edasi. Ja räägib probleemi problemaatilisest probleemsusest.

Demagoogi „tiim“ täidab puhkepausi ajal eetrit taustamüraga, et probleem ei kaotaks oma problemaatilisust. Sobival hetkel pakuvad demagoog ja tema välja lahenduse, millega murekoht likvideerida ning kaaskodanikele jääb mulje, et nii ongi võimalik kergendada kriitilise olukorraga kaasnenud taaka ja konfliktset ummikseisu.

Nüüd jääb vaid oodata, millal tuleb oma lahendustega välja „Eesti poolsada“ – just „poolsada“ ja mitte „200“ sest ta kasutab valelikult eelpoolnimetatud numbrit jätmaks muljet, et eesmärgiks on Eesti Vabariigi edendamine, kasutades tegelikult pool sajandit valitsenud nõukogude okupatsioonivõimude võtteid eestlaste ja mitte-eestlaste lahus hoidmiseks. Väites, et eestlased on rassistlikud ja ksenofoobsed, jätkab „Eesti poolsada“ Moskva ideoloogilist diversiooni ühe väikese rahva eneseteadvuse mahapressimiseks ja aheldamiseks.

Ma ei tea, millega on eestlased ja Eestimaa solvanud Andreas Kaju, Ahto Lobjakat, Andres Kartaud, Kristina Kallast ja Toomas Sildamit. Ehk on asi lihtsam ja tegemist on vaid auahnusega? Oleks see vaid nii. On ju üsna õõvastav, et mõned suureks kasvanud inimesed on oma hingelt jäänud kinni mingitesse ammustesse seikadesse, mis on pannud nad vihkama rahvast, kelle keskel nad elavad. Eriti õõvastav on tajuda, et osa poliitikuid ja ühiskonna mõjutajaid suhtuvad poliitilistesse protsessidesse mänguritena, kelle jaoks rahvas ja maa ei ole midagi enamat kui (kuri)kuulsa mängu „Monopol“ reaalsusesse toodud variant. Aga seda me ju ei taha uskuda inimestest, kes toovad iseennast esile kui „rahva hääle,“ mis teab, kuidas Eesti rahva elu edendada ja põlve uueks luua.

Põhjust olla pahane venelaste peale on mul isiklikult küllaga. Minu isa kodukülas märatses võikalt 1941. aasta suvel hävituspataljon, Punaarmee jätkas poolelijäänut 1944. aastal ja mälestus sellest on tolle kandi inimeste seas praegugi valus. Selle teema puhul on idanaabri erinevatel esindajatel tavaks öelda: „Tavai, unustame ära selle, mis on olnud ja alustame kõike uuesti! Ärme lase rikkuda oma päeva vanadel solvumistel. Te peate meid mõistma!“

Millal hakkab aga keegi mõistma eesti inimest? Miks on eesti inimene kõigile võlgu, ega tohi tahtagi, et keegi end kas või hetkekski tema olukorda paneks? Kas võõrvõimu sajandite jooksul rahva mällu talletunud ettevaatus võõraste vastu on selline haigus, mida tuleb nüüd ravida? Ma ei taha hakata üle kordama kõigile tuntud tõde, milline elu kõrvuti suure idanaabriga on olnud, sest kõnekas on juba see fakt, et ilma idanaabri korraldatud tapatalgutega Liivi sõja, Põhjasõja ja Teise Maailmasõja ajal võiks eestlasi olla 3 kuni 5 miljonit. Sellisel juhul ei peaks kuulama jutte sellest, et meie maale mahub elama 7 miljonit asiaati ja aafriklast, kellele on vaja elamiseks meie territooriumi koos siin leiduvate loodusressurssidega.

Ja ikkagi – elades jätkuvalt aastas 1944 ei jõua inimene ja ühiskond kuhugi. Mäletamata aastat 1944 ei jõua me samuti kuhugi. Sildu naabrite juurde võib ehitada ja seda peab tegema, nagu ütleb ilus loosung, aga iga mõistlik riik jätab endale ka võimaluse naabri juurde viivad sillad mineerida, kui see tuleb taas plaanidega tappa ja hävitada.

„Eesti poolsada“ demagoogilistest avaldustest jääb mulje, et eestlased on ainus rahvas Läänemere regioonis, kes on vaevatud võõravihast. Ent venelased ei nimeta ju tatari-mongoli iket „sõbralike riikide piiratud väekontingendi“ ajutiseks viibimiseks Venemaal koostöölepingu alusel. Napoleoni ja Hitleri sissetunge ei nähta „kogemuste vahetamisena võimalikult realistlikes tingimustes.“  Iga oma naaberrahva jaoks on neil äärmiselt alandavad hüüdnimed. Nad usuvad teistest seda, milleks ise valmis on – piisab kui meenutada Interrinde juhi Lõssenko karjeid miitinguil: „Kaitseliit hakkab meid nuiadega üle Peipsi minema peksma!“ Samal ajal tehti nende poolt ettepanekuid eraldada Lääne – Ida-Virumaa Eesti Vabariigist, ning seal elavad eestlased asustada ümber riigi läänepoolsematele aladele.

Ja siiski – kas peame selle kõige pärast jätma ennast ilma sellest imelisest klassikalisest kultuurist, mis on Venemaalgi loodud kõige inimliku madaluse kiuste? Kas me ei pea otsima dialoogi meie naabritega? Vastus on: kahekõne on alati parem mõttetust sisedialoogist iseendaga ja oma emotsioonidega, mis võivad meele juhtida rappa. Aga selle kõige juures tahan öelda: „Te peate ka meid mõistma, mitte meilt ainult nõudma.“

„Eesti poolsada“, kui tal on südant ja mõistust, võtab kuulda püha piiskop Ignati Brjantšaninovi, vene 19. sajandi kristliku mõtleja ning askeedi seletust surmavale patule nimega „auahnus“: „Auahnus on … häbi oma eksimuste tunnistamise ees. Eneseõigustamine. Sõnadega manipuleerimine … Kahepalgelisus. Vale … Ligimese alandamine … Teesklemine. Südametunnistuse minema heitmine …“ Seda kõike demagoogia endas ka sisaldab. See ässitab inimesi üksteise vastu, õhutades valedega raevu. Manipuleerides inimloomuse madalaimate instinktidega loob see teise keelega inimestest vaenlase kuvandi, kuigi selleks ei ole kasutada muud kui kõigile rahvastele omase üldinimliku rumalusega kaasnevaid arusaamatusi.

Lubatagu see kirjatükk lõpetada ühe osaga minu peagi ilmuvast autobiograafilisest teosest „Teisel liinil,“ kuhu olen talletanud ühe konkreetse juhtumi oma elust. Seiga, mis iseloomustab liigagi hästi eestikeelse ja venekeelse Eesti üksteisemõistmatust ja vaenu. Juhtunust on möödas nüüd 20 aastat ja loodan väga, et olukord ei ole enam selline, nagu selles nukras loos, mis näitab, millise pärandi sai koos taasiseseisvumisega kaasa nõukogude režiimilt pisike eesti rahvas.

„ … hoopis teine on lugu demagoogiaga ja vihavaenu õhutamisega, sest tõe väänamist ei või kuidagi pidada oma rahva eest hoolitsemiseks. Ühel perioodil oli Rommi ametis Eesti noores ja väikeses, ent teotahtelises Kaitseväes. Kui ta kord vormiriides pärast tööd koju läks, märkas ta Tallinna bussijaamas üht hädist neidu, kes oli ilmselt eksinud ega teadnud, kuhu minna. Teda mõnevõrra eemalt jälginud, astus Rommi lähemale ning küsis temalt eesti keeles, kuhu ta on minemas ja kas ta võib millegagi abiks olla. Neiu kahvatus ja hakkas hirmunult otsima vastuseks eestikeelseid sõnu. Ta oli venelanna, sellest sai kohe aru.

„Räägi vene keeles, kui sa eesti keelt ei oska,” ütles talle Rommi tema omas keeles. See pani tüdruku punastama ja higistama, ja ta ei saanud suust välja muud kui kaks eestikeelset sõna: „mina” ja „ei”.

„Ütle nüüd, mida sa kardad ja kuhu lähed, või jäädki siia öökulli kombel seisma ja pead pööritama?”

„Kas … võib siis … vene keelt rääkida?”

„Loomulikult! Ütlesin seda juba korra. Kas sa oled eksinud?”

„Seda et … Kuidas ma siit läheksin Lasnamäele?”

„ See ei ole keeruline. Võtad Tartu maanteelt trammi või bussi.” Ning neiu sai juhatust.

„Miks sa niiviisi värisesid?” imestas Rommi.

„Seda et … Tulin siia Narvast. Ma ei ole kunagi varem Tallinnas käinud. Siia on pealegi pikem maa kui Piiterisse,” naeratas neiu vabandavalt. „Seda et … Mulle räägiti, et siin peab olema väga ettevaatlik, sest see linn siin on täis natsionaliste ja fašiste. Ja et kui vene keelt räägid, siis saad kere peale või noa selga. Ja naiste käsi võib veel eriti halvasti käia.”

Selline jutt pani Rommi täiesti hämmastuma: „Kes sellist asja teile räägib?”

„Meil Narvas teavad kõik seda. Kõik räägivad. Kas siis võib siin Tallinnas ka vene keelt rääkida?”

„Selle pärast ei ole kedagi maha küll veel löödud. Kas sa siis eesti rahvast ei tunne? Ah jaa … Muidugi ei tunne. See on nüüd selge.”

Nad jätsid hüvasti ning neiu jätkas kergendustundega teed. Mõeldes sellest, kui kerge on panna inimesi mõtlema, rääkima ja tegema mõistusevastaseid asju, läks Rommi toona nukralt kodu poole… „

Roland Tõnisson, on kolumist, teoloog ja kirjanik, kes kandideerib riigikokku EKRE nimekirjas Harju- ja Raplamaal

Kommentaarid