06.09.2018
Roland Tõnisson.
EKRE noorteliikumise üleskutse profileerida etniliselt riigikaitsega tegelevate isikute taustakontrolli on loomulikult tõstnud ažiotaaži ei kellegi muu kui keskerakondlaste seas. Kuidas siis teisti.
Keskerakonna Noortekogu volikogu esimees Jaan Männik leiab, et EKRE noorteliikumise seisukoht „veri on paksem kui vesi, on küüniline ja absurdne. Männiku arvates on siin ilmselge vihje etnilise puhastuse vajalikkusest Eesti ühiskonnas: „nõuda … Eestis elavate venelaste etnilist profileerimist … on lubamatu! EKRE noorte avaldus näitab, et nende võõraviha ei tunne mingeid piire ja võimaluse korral võetaks Eesti ühiskonnas ette tõsine puhastuskuur. Leian, et EKRE esimees Mart Helme peab selgelt välja ütlema, kas nende erakond taotlebki noorteorganisatsiooni väljahõigatud absurdsust.“ Nõnda kommenteeris kesknoorte esindaja Jaan Männik.
Hea lugeja on kindlasti tutvunud „Sinise Äratuse“ avaldusega ning ei ole mõtet seda uuesti kordama hakata. Pealegi ei eksi avalduse autorid selles ei rahvuspoliitika, ega riiklike julgeolekuküsimuste põhimõtete vastu. EKRE esimehel ei ole mingit vajadust hakata vabandama selle avalduse pärast, sest „juhtum Metsavas“ ei puuduta mitte EKRE-t, vaid riiklike julgeolekustruktuure. Millegi pärast ei pea vajalikuks Keskerakonna poliitikud varjata oma avalikke sümpaatiaid Nõukogude Liidu repressiivse poliitika vastu sõja ajal ja selle järel (M. Tšernogorova, Y. Toomi ja M. Kõlvarti sõnavõtud „meie ajaloolise mälu“ ülevalpidamise olulisusest ja püüdlused rehabiliteerida Eesti vabariigi kodanikke mõrvanud Nõukogude sõjaväelasi ja julgeolekutöötajaid – näiteks küüditaja Arnold Meri) – niimoodi õhutades avalikult vaenu eestlaste vastu, kes olevat juba oma loomult fašistid.
Keskerakond on mures etnilise profileerimise pärast. Venelasi ahistatakse. Minu küsimus on aga järgmine – miks peab hoidma madalat profiili Eesti Kaitseväes eestlasest ohvitser, patrioot, kelle isa on olnud KGB struktuuris? Miks peab tema pidevalt tõestama oma lojaalsust sel ajal kui samas organisatsioonis teeb lennukat karjääri vaba ligipääsuga riigisaladustele isik, kelle isa on teeninud piirivalves (NSVL Siseministeeriumi struktuuris) ja vanaisa tegelenud otsestelt Eesti Vabariigi kodanike tapmise ja nende vara hävitamisega? Kas oleme unustanud juba Aleksei Dresseni, näilise isamaalase ja veel ühe integratsioonieduloolise isiku, kes naeruvääristas kahtlusi, nagu oleks KAPO töötajatel sidemeid Venemaa luureorganitega? Jah, toosama mees, kes lõpuks Eston Kohvri vastu välja vahetati.
Kõrvalistel isikutel on Kaitseväe territooriumidel keelatud pildistada kasarmu seina ja aknaid, väravat ja okastraati… Saan aru. Sõjaline saladus. Ilmselt on Moskvas terved osakonnad inimesed hõivatud ainult sellega, et välja uurida, millisest materjalist on Eesti Kaitseväes sõdurikodu letilaud või kui mitu keerdu okastraati on mõne väeosa aia otsas ja ootavad pikisilmi informatsiooni selle kohta. Samal ajal kaotavad ministrid portfelle kõikvõimalike dokumentidega ilma, et neile saaks osaks sanktsioonid, ning salajast informatsiooni edasi müüvaid inimesi ei suudeta välja peilida pikkade aastate jooksul.
Ma ei taha hakata lahkama praegust olukorda sisejulgeoleku teemal. Olen kõrvalvaataja, ent see, mis paistab mulle kõrvalseisjana kätte, teeb mind murelikuks. Sel ajal kui KAPO on hõivatud Lõuna-Eesti pensionäride meelsuse klassifitseerimisega, eestlaste natsistamisega (seesama Dressen, muide oli KAPOs spetsialist äärmuslike liikumiste küsimuses), tahaks küsida kui palju on meie jõustruktuurides „dresseneid“ ja „metsavasi,“ keda ilmselt ei julgeta puutuda nende etnilise päritolu tõttu?
Loomulikult ei ole kõik Eestis elavad mitte-eestlased riigireeturid. Kui vaadata tagasi ajalukku, siis tuleb meeles pidada, et 1940-1941.aastail hävitati ja küüditati Eesti venelasi protsentuaalselt tunduvalt rohkem kui eestlasi. Venelased olid aktiivsed kaitseliitlased ja vabatahtlikud tuletõrjujad. Ka noor Eesti Vabariik oli liigaktiivne „puhta eestluse“ kultiveerimisel. Õnneks ei läinud läbi mitmed narrid ideed, mida kas või kultuurilooliselt oleks praegu raske mõista.
Kui heal lugejal on võimalik tutvuda sellise huvitava albumiga nagu „10 aastat priitahtlike pritsumeeste ühisusi Eestimaal“ (umbes nii see nimetus kõlas), siis maksab pöörata tähelepanu Petseri ja Narva alade ühingutele. Mõned tuletõrjujate komandod koosnesid täielikult venelastest. Päästjaks olla on üllas amet, kui sa just ei kommenteeri mõnitavalt Eesti Vabariigi hetkeolukorda, jälgides ja filmides päästeautost Kaitseväe paraadi, saades samal ajal sellelt nõmedalt riigilt palka. Ka siis kui see konkreetne venekeelne päästeametnik vallandati, tõsteti kisa, et tegemist on etnilise tagakiusamisega. Paraku ei olnud see konkreetne inimene ise piisavalt nutikas, et oma meelsust varjata. Lollus ja geniaalsus on tõesti vist ainsad faktorid, mis on rahvusülesed.
Ja ärme unusta muidugi Igor Severjaninit, kes on oma luuletustes nii kaunilt rääkinud meie kodumaast. Poeet, kes hoolimata Nõukogude saatkonna „kultuuritöötajate“ pingutustest ta tagasi oma kodumaale viia, jäi truuks Eestile. Tänuga võimaluse eest elada vabalt.
Veri on ometigi sageli paksem kui vesi. Petseri ja narvatagune rahvas moodustas suure enamuse seltskonnast, kes 21.juunil 1940 Pätsi kukutamas käis, kuigi neil oli Eesti Vabariigis olnud vangilaagri ja sundkolhoosistamise vaba elu ja piiri taga toimuvaga oldi Eesti vabariigis kursis. Ent ka siis räägiti venelaste ahistamisest haridus- ja kultuurielus. Kuigi venelased oli üks rahvas kes sai nautida kultuuriautonoomiast lähtuvaid võimalusi.
Kui Eesti taasiseseisvus, oli Interrinne see, kes tõstis kisa Kaitseliidu ühtsesse mundrisse panemise üle: „Nendes vormides hakkavad nad meid ajama loomavagunitesse ja riigist deporteerima!“ kõlas ühe Interrinde juhi pahakuulutav fraas ühel kihutuskoosolekul, kus kutsuti üles lõhki lööma fašistide, ehk siis mittevenelaste, päid. Eks ta ole – pahatahtlik inimene usub alati teistest seda, milleks ta on ise valmis. Nagu minu arvates ka Keskerakonna noortekogu, mis süüdistab EKRE noori plaanides teostada etniline puhastus. Kas peame uskuma, et pisikesed „arnoldmerid“ ja „nikolaitrankmannid“ elavad Keskerakonna noorte seas kenasti, oodates oma tundi?
Nikolai Trankmannist – tema oli Eesti ohvitser, kes kasiinovõlgadesse sattunult müüs NSVL luurele Narva kaitseehitiste plaanid. Tema naise (tantsijanna Nadežda Tsõgankova) vend (Adolf Polisinksi) elas Narva piiri ääres ja tegeles info edasimüümisega. Trankmann ja Polisinski pandi küll plate peale, ent Trankmann teenis nõukogude võimu viksilt nii 1940.aastal kui hiljem. Muide – kui Eesti delegatsioon oli 1939.aastal Moskvas pidamas läbirääkimisi baasidelepingu üle, olevat nõukogude pool laksanud Trankmannilt saadud plaanid lauale ja võtnud sellega viimasegi isu avaldada idanaabrile sõjalist vastupanu. Soome Mannerheimi liinist ei teadnud Nõukogude Liit samas praktiliselt midagi ja kui sellega kokku puututi, osutunud too kaitseliin idanaabrile suureks üllatuseks. Aga Trankmannist on info kenasti Wikipedias olemas. Nagu ka Metsavase vanaisast, keda väljaandes „Nõukogude õpetaja“ igakülgselt kiideti ja ülistati. Ei tea, kas need, kes Metsavast karjääriredelil edasi liigutada aitasid, ei olnud seda lugenud?
Elame Eestis olukorras, kus meil on kaks paralleelselt elavat ühiskonda. Eesti venelased on andnud olulise panuse meie kultuuriellu ja sellest võib tunda vaid head meelt. Võib öelda, et Eesti venelased on aktiivsed ärielus. Nõuda, et Eesti venelased katkestaksid oma kontaktid maaga, kust on pärit nende keel ja meel, on absurdne. Pealegi tasub meil, eestlastelgi, olla paremini kursis vene sügava ja kordumatu kultuuripärandiga. Samas on ka venelaste seas igati täheldatav suurrahvuslik šovinism ja seda ei ole ilmselt võimalik ravida riiklike programmidega. Solženitsõn mainib oma suurteoses „Arhipelaagi GULAG“ saksa okupantide katset võita kohalike venelaste südameid sel moel, et külla toodi autokastitäis balalaikasid. Üsna sarnane sellega tundub mulle olema K. Kaljulaidi ja J. Ratase arvamus, et Eesti venekeelse kogukonna soosingu võitmiseks piisab pugejalikkusest ja koomilisest vene keeles ülesastumistest. Nad eksivad. Selleks on vaja riiklikku selgroogu ja näiteid sellest, et Eesti riik ei lase end lüpsta. Nagu ta näitas „juhtumiga Metsavas.“